21.09.2019
M-hääletus
Paljud uurimused näitavad, et infotehnoloogiline areng mõjub lisaks paljudele positiivsetele aspektidele ka pärssivalt inimintellektile ja üldisele suhtlemisele. Ehk siis lihtsalt juhmistab.
Müügiettevõtete uuringud näitavad, et tänasel päeval suhtlevad mistahes eesmärgil võõrastega telefonitsi peamiselt üle 40-aastased. Alla selle vanuses eelistatakse meilisuhtlust ning alla 25-aastased katsuvad ühendust saada pigem messengeris.
Telefon on tõesti muutumas seadmeks, millel on helistamise funktsioon üha tähtsusetum. Ja mis eriline – inimesed on hakanud hoiduma suhtlemisest, kui selleks peab võõraga rääkima ehk siis helistamisest. Jutt käib peamiselt asjaajamiskõnedest ehk juttudest telefonis, kui tuleb mõni asi korda ajada inimesega, kes pole lähedane.
See on osake üldisest otsese suhtlemise vaegusest ja kartusest – ka tutvumised ja jutuajamised on ju kolimas internetti. Paljud inimesed aga on hakanud paaniliselt kartma seda, et neil tuleb telefonis oma seisukohti kaitsta ja teise poole argumentidele vastata. Avalikult vastastikku väidelda ja selgust saada enam ei soovita.
Ilmselt on see ka arusaadav, sest meili teel suheldes saab mõtteid koguda ega pea kohe vastama. Telefonis pole ka vestluskaaslast näha, et mingi lähedus luua ja seetõttu võib telefonitsi asjaajamine hirmutav olla.
See pole tegelikult kunagi nii suur probleem olnud, kui ta on seda praegu. Inimesed on loobunud lähedusest ja suhtlevad peamiselt kaugteel, läbi infotehnoloogiliste vidinate. See võtab ära ka julguse võidelda oma põhimõtete eest näost näkku ja on loonud suuresti ka kurikuulsa netiviha – lahkhelide puhul suhtlemises on netiseadmetes kirjutamine lihtsam ja saab öelda ka seda, mida näkku öelda ei julgeks.
Siia lisandub ka liberaalse süsteemi tohutu isikuvabaduste ülepaisutamine, mis on loonud solvumisühiskonna, kus igas asjas võidakse näha ahistamist ja diskrimineerimist. Inimesed on muutunud üliemotsionaalseks ja näevad rünnakut enda vastu ka seal, kus seda ei ole. Solvutakse ja alustatakse diskrimineerimissüüdistustega ka siis, kui kriitika on konstruktiivne – kui inimesel on tõesti need puudused, mis talle välja öeldakse.
Hirmus telefonikõnede vastu see ka peegeldub – inimesed kardavad kuulda halbu uudiseid ega seda, et ei oska sellele kiiresti reageerida, ilma et ise naeruväärne ja jõuetu tunduks. Seepärast eelistatakse sellisest suhtlemisest hoiduda.
Nii olemegi jõudmas maailma, kus on kadumas näost näkku suhtlemine ja mida kaugemal vestluskaaslasest ollakse ning mida mittevahetum kontakt on, seda parem. Kuid inimkonnale pole see kuidagi hea lahendus, sest see kaotab inimlikkuse ja asendab selle masinlikkusega.