26.08.2021
Meediamajadest voolab välja sõnasoppa. Pilt on illustratiivne.
Internetis on leitav õpetus selle kohta, kuidas läbi näha meedia ja selle taga seisvate jõudude tegelikke eesmärke ja tegutseda hoopiski tema kiuste enda huvides. Järgnevalt ülevaade manipulatsoonidest.
1. Tähelepanu kõrvalejuhtimine.
Ühiskonna juhtimise põhielement on inimeste tähelepanu kõrvalejuhtimine olulistelt probleemidelt ning valitsevate poliitika- ja majandusringkondade tehtud otsustelt, küllastades inforuumi pidevalt väheoluliste sõnumitega.
See häirimise meetod on väga oluline selleks, et takistada inimestel saada olulisi teadmisi teaduse, majanduse, psühholoogia, neurobioloogia ja küberneetika valdkonnast.
Tsitaat raamatust “Silent weapons for quiet wars”: „Tuleb pidevalt tõmmata kodanike tähelepanu eemale tegelikest sotsiaalsetest probleemidest ja juhtida see teemadele, millel pole tegelikult mingisugust tähtsust. Tuleb tagada, et kodanikud oleksid pidevalt millegagi hõivatud ja neil ei jääks aega süvenemiseks.”
2. Probleemide loomine ja seejärel nende lahendamise viiside soovitamine.
Seda meetodit nimetatakse ka “probleem-reaktsioon-lahendus”. Luuakse probleem, mingisugune “olukord”, mille eesmärk on provotseerida elanikkonna seas teatavat reaktsiooni, nii et elanikkond ise nõuaks valitsevate ringkondade jaoks vajalike meetmete vastuvõtmist.
Näiteks linnades vägivallalaviini vallandamine või veriste rünnakute korraldamine, et kodanikud nõuaksid julgeolekumeetmeid tugevdavate seaduste vastuvõtmist ja kodanikuvabadusi riivava poliitika rakendamist.
Või majanduskriisi põhjustamine, et sundida kodanikke aktsepteerima “vajalikke” kahjulikke sotsiaalsete õiguste rikkumisi ja linnateenistuste töö piiramist.
3. Järkjärgulise kasutuselevõtu meetod ehk Overtoni aken.
Et võtta kasutusele mõni ebapopulaarne meede, piisab selle kehtestamisest järk-järgult, päevast päeva, aastast aastasse. Nii kehtestati eelmise sajandi 80ndatel ja 90ndatel põhimõtteliselt uued sotsiaalmajanduslikud tingimused (neoliberalism).
Riigi funktsioonide minimeerimine, erastamine, ebakindlus, ebastabiilsus, massiline tööpuudus, palgad, mis ei taga enam inimväärset elu… Kui see kõik juhtunuks üheaegselt, oleks see kindlasti põhjustanud revolutsiooni.
4. Täideviimise edasilükkamine.
Üks viis ebapopulaarse otsuse rakendamiseks on selle esitamine “valusa ja hädavajalikuna” ning saada praegu kodanike nõusolek selle rakendamiseks tulevikus.
Igasuguseid ohverdusi on tunduvalt lihtsam aktsepteerida tulevikus kui kohe. Esiteks seetõttu, et see ei juhtu ju kohe, teiseks seetõttu, et suurem osa inimesi kaldub alati hellitama naiivseid lootusi, et “homme pöördub kõik paremuse poole” ja neid ohvreid, mida temalt nõutakse, on võimalik vältida. See annab kodanikele rohkem aega muutuste mõttega harjuda, et neid siis, kui aeg kätte jõuab, alandlikult vastu võtta.
5. Pöördumine inimeste poole kui väikeste laste poole.
Enamik elanikkonnale suunatud propagandakõnesid kasutab selliseid argumente, tähemärke, sõnu ja intonatsiooni, nagu käiks jutt arengupeetusega kooliealistest lastest või vaimse puudega inimestest.
Mida rohkem keegi kuulajat püüab eksitada, seda rohkem üritab ta kasutada infantiilset kõneviisi. Miks? „Kui keegi pöördub inimese poole, nagu oleks too 12-aastane või noorem, siis ei anna kõnetatu mõjutamise jõu tõttu suure tõenäosusega räägitule kriitilist hinnangut, mis on väga iseloomulik kuni 12-aastastele lastele.”
6. Rõhumine palju rohkem emotsioonidele kui mõtlemisele.
Emotsionaalne mõjutamine on klassikaline trikk, mille eesmärk on blokeerida inimeste võime ratsionaalseks analüüsiks ja toimuva kriitiliselt tõlgendamiseks. Teisest küljest võimaldab emotsionaalse teguri kasutamine ka avada uks alateadvusesse, et sisendada sinna mõtteid, soove, hirme, rahutust, sundusi või kinnistunud käitumisharjumusi.
7. Inimeste hoidmine harimatuses, kultiveerides niimoodi keskpärasust.
See tagab, et inimesed ei suuda enam mõista tehnikaid ja meetodeid, mida kasutatakse nende juhtimiseks ja nende tahte allutamiseks.
„Madalamatele ühiskonnaklassidele pakutava hariduse kvaliteet peaks olema võimalikult vilets ja keskpärane, nii et teadmatus, mis eraldab madalamaid sotsiaalseid klasse ülemisest, jääks tasemele, mida madalamad klassid ületada ei suudaks.”
8. Kodanike ergutamine keskpärasusest vaimustuma.
Elanikkonnale tutvustatakse ideed, et moes on olla loll, labane ja halvasti kasvatatud.
9. Süütunde tugevdamine.
Kui panna inimene uskuma, et ainult tema ise on oma hädades süüdi, mis kõik tulenevad vaid tema vaimsete võimete, oskuste või pingutuse vähesusest, siis selle tagajärjel hakkab inimene majandussüsteemi vastu mässamise asemel tegelema hoopis enese alandamisega, süüdistades kõiges iseennast, mis omakorda põhjustab depressiooni ja viib muu hulgas ka tegevusetuseni. Ja ilma tegutsemiseta ei saa rääkida mingist revolutsioonist!
10. Inimestest rohkem teadmine kui nad ise teavad.
Viimase 50 aasta jooksul on teaduse arengu edusammud viinud üha suureneva lõhe tekkeni tavainimeste teadmiste ja informatsiooni vahel, mida omavad ja kasutavad valitsevad klassid.
Tänu bioloogiale, neurobioloogiale ja rakenduspsühholoogiale on “süsteemi” käsutuses täiustatud teadmised inimese kohta nii füsioloogia kui ka psüühika valdkonnast. Süsteemil on õnnestunud tavalise inimese kohta õppida rohkem kui ta ise teab. See tähendab, et enamikul juhtudel on süsteemil rohkem võimu ja suurem kontroll inimeste üle.”
Allikas: internet