Lahesõda 1991 kui maailma esimene meediasõda

Varia,
- Updated

1991. aasta Lahesõda oli sissejuhatuseks uut tüüpi sõjapidamisele, mida iseloomustasid hämmastav kiirus ja kõrgtehnika. Liitlased saatsid Pärsia lahe piirkonda ligi miljon sõdurit, keda ähvardasid mitmesugused ohud alates ekstreemsetest temparatuuridest kuni bioloogiliste, keemiliste ja teiste massihävitusrelvade ning Iraagi hirmuäratatavate okupatsioonivägedeni välja.

Võrreldes varasemate sõjaliste aktsioonidega oli lahesõda ebatavaline kampaania, sest sellesse oli otseselt või kaudselt segatud terve hulk riike erinevatest maailmajagudest. Rahvusvaheliselt tekitas sõjakäigu geograafiline kaugus vaatamata CNN-i pidevatele reportaažidele sündmusi eemalt jälgitavates inimestes mulje distantseeritusest ja kõrvalisusest igapäevaste maailma asjade suhtes. Mõned autorid on Lahesõja toimumise üleüldse kahtluse alla seadnud ning väitnud, et see oli hiigelsuur simulatsiooni või virtuaalse sõja akt. See argument toetub mõttele, et pildid võitlustegevusest Iraagi ja Kuveidi kõrbetes erinesid märgatavalt seni nähtud sõjakujutistest.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Pildid surnukehadest, moonutatud ihust ja ulatuslikest tsiviilohvritest olid asendunud videomaterjaliga kliiniliselt täpsetest löökidest varustuse (mitte elavjõu) ja puhtalt sõjaliste objektide pihta. Lahesõda näis pakkuvat uut, puhtamat tüüpi sõda, mis tõstatas kriitikute mõtteis küsimuse, kas seda saab korrektselt kirjeldada kui sõda või oli see kõigest keerukas militaarsimulatsiooni vorm.

Lahesõja ajal oli Ühendriikide president Georg H.W Bush. Maailma suurimal ja võimsamal majandusel oli tarvis hoida Lähis-Ida naftat voolamas, et säilitada kõrget tarbimistaset, mida tema keskmine kodanik iseenesestmõistetavana võttis. Finantsiliselt oli Iraagi-vastane sõda kahtlemata üks tasuvamaid sõjakäike USA ajaloos, sest enamus sõjavarustusest oli olemas juba külma sõja ajast ja suurema osa sõjakulutustest kandsid USA liitlased eesotsas Kuveidi ja Saudi Araabiaga.

Iraagi-vastane sõda tõi kaasa uut tüüpi meediakogemuse: ööpäevaringse TV-ülekande, mis paistis toovat televaatajaid ümber maailma sõjategevusele lähemale kui kunagi varem. Kuid tegelikult oli see mulje pigem illusoorne (illusioonidel põhinev ja petlik) kui tõeline, sest meedia allus sõjaväe äärmiselt rangetele korraldustele, mis on nüüdisaegsete operatsioonide juures läbivaks jooneks. Valdav enamik sihtmärke tabavaid pomme kujutavast pildimaterjalist pärines sõjaväe enda käest, nii et televaatajad nägid juba filtreeritud informatsiooni. Peale selle oli igas pressimeeskonnas sõjaväe ohvitser, kes jälgis, mida filmitakse, ja sekkus tundlike küsimuste tõstatamisel. Siiski tuli ette lekkeid ja informatsioon, mis poleks tohtinud avalikuks saada (nt. maismaarünnaku lahinguplaan), sai ometi avalikuks.

CNN tõusis sama hästi kui üleöö rahvusvaheliseks fenomeniks, illustreerides moodsate satelliitsüsteemide tõhusust otsepildi globaalsel edastamisel. Lahesõda näitas, et meedia on kriisi korral väga tõsiselt võetav sõjaosaline ning CNN-ist on saanud kodudes istuvate pealtvaatajate jaoks infokanal kõigi mis tahes rahvusvahelisse intsidenti segatud osapoolte jaoks. Pärsia lahe ümbritseva meediahulluse – juba üksi Saudi- Araabias tegutses umbes 1500 reporterit – teiseks tahuks oli kergus, millega ka teisel sõja osapoolel Iraagil õnnestus meediat propaganda eesmärgil ära kasutada. Videomaterjalil purukslastud tankidest ja räsitud pilootidest, kes olid pidanud taluma piinamist Iraagi sõdurite käe läbi ning keda nüüd sunniti lugema sõda hukka mõistvaid eelnevalt ettevalmistatud avaldusi, oli maailma televaatajatele sügav mõju.

Kuveidi vabastamine Iraagi karmist haardest sai teoks 24. veebruaril. Isegi siis andsid taanduvad Iraagi väed endast parima, et taastada kõik, mis riigist veel järele oli jäänud. Niisama kiiresti kui koalitsiooniväed Kuveiti sisse liikusid, taganesid iraaklaste väed Iraaki ning Kuveidi elanikud said end taas uuesti vabana tunda. Ent Kuveidi vabastamine sünnitas ka mitmeid sõjajärgseid probleeme: kollaborandid, Iraagi vägesid abistanud palestiinlased ning tuhandete pantvangidena väevõimuga Iraaki toimetatud Kuveidi kodanike küsimus. Regionaalsest vaatenurgast olid Lahesõjal tõsised strateegilised, majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. Ameerika Ühendriikide intervatsiooniga leppimise strateegiliseks hinnaks oli Pärsia lahe riikide rangem joondumine ainsa allesjäänud üliriigi järele.
Lugejana tekib küsimus, et kas pole mitte USA sõjatööstus viimased 27 aastat maailma poliitikat teinud. USA president Dwight D. Eisenhower, kes oli Teise maailmasõja ajal liitlasvägede ülemjuhatajana Euroopas, hoiatas juba 1950-ndatel Ühendriikide avalikkust sõjatööstuse suureneva mõju eest. Ei tahaks panna liikuma uusi vandenõuteooriaid kaksiktornide rünnaku kohta, sest toituvad ju needki sellest samast sündmuste allikast. Aja möödudes pilt selgineb, ning keerulised küsimused saavad selgema vastuse. Kas pole mitte Donald Trump see, kes üritab lõpetada sõjatööstuse suurvõimu? See aga ei tähenda tegelikult kaitsevõime nõrgenemist, nagu üritatakse näidata, sest Trump on lubanud USA armee hoopis reformida ja moderniseerida.

Sõna reformid all ei peaks see tähendama Eestile omast reformierakondlikku asjade karile jooksutamist. Ilmselt ei saa enam maailma majandusliku arengu mootoriks enam olla kriiside tekitamine ja jooksutamine Lähis-Idas, mis lisaks muudele hädadele on valla päästnud ka migrantide massilise sissevoolu Euroopasse. Trumpi ajastu peaks meile tooma selles mõttes ilmselgelt uusi suundi ja positiivsemaid protsesse.

Kenno Põltsam

FOTO: AP/Scanpix

AUTORIST:

Kenno Põltsam on 26-aastane noormees, kes omandas põhihariduse praeguses Loksa Gümnaasiumis. Haridustee jätkus kahes erinevas linnas, Rakveres ja Tallinnas, kus ta omandas kaks ametit koos keskharidusega. Pealinna asudes, viis aastat tagasi, avaldas varjunime Belami all oma esimese luuleraamatu „Hetked tuhandeks ööks“ ning hiljem kaks õhukest lühijuttu „Kuupaiste monoloog“ ja „Kirg“. Kooli kõrvalt pidas Kenno erinevaid ameteid teeninduses ja läbis ajateenistuse Suurtükiväepataljonis.

Viimase aasta jooksul on ta oluliselt täiendanud isiklikku lugemisvara ja mõistnud, et järjepidev lugemine parandab kirjandusliku mõttemaailma ning kogunud enda varasalve potentsiaalseid lühijutte. Laiemaks eesmärgiks on koguda hiljem tuntust kirjanikuna.

kennokevadsoomes2012-051

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused