Laur Karu 80 – tavaline inimene ja erakordne isiksus! Meenutab doktor Jaak Uibu

Varia,
- Updated
©Erakogu
Vana fotomeenutus Laur Karust.

Olen elanud, õppinud ja töötanud Laur Karuga lähestikku 20. sajandi kolmandiku vältel. Seepärast on mul võimalus ja kohustus temast omapoolseid tähelepanekuid edasi anda. Tuginen eeskätt enda mälestustele, Lauri mälestuspäeva 1997 ettekannetele Eesti Raadio arhiivis, dokumentidele ja ühiste sõprade abile.

Alustada tahan Lauri vanematest, keda iseloomustan paari seigaga. Isa Elmar oli kuuekümnendate aastate algul üheaegselt Tartu psühhiaatriahaigla peaarst ja psühhiaatria kateedri juhataja. Peaarstina saatis Elmar Karu oma poja Lauri haigla katust parandama. Täna võite veenduda, kui kõrgele ta riskis Lauri  saata. See oli Lauri töökasvatus. Helend Peebu lesk kõneles mulle, et professor Elmar Karu pani teda valvama põlevat küünalt Juhan Liivi pildi ees. Küünal süüdati Juhan Liivi sünnipäeval. Juba 1905. aastal kirjutas Juhan Liiv selles samas kliinikus, kus ta oli Juhan Luiga hoole all:

„Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!“

Veel  mäletatakse, kuidas prof Karu varjas haiglas oma kolleege arreteerimise eest. Niisugune oli isa Elmari eetiline pale.

Suvel 1966 läksin Lauri koju otsima, kuid teda ei olnud. Oodates tema vanemad võõrustasid mind. Parajasti oli ilmunud Juhan Peegli lustakas „Üks kaunis jutu- ja õpetuse raamat“, mida siis Lauri vanematele ette kandsin. Veel on kõrvus ema Leida lõbus naer ja isa Elmari naerukõhistamine koomiliste lugude peale. Seal oli õpetussõna: „Naesterahva hinge sügavust ep jõua üks meesterahvas mitte ära mõeta, ka mitte püksirihmaga“. Eks Laurilgi jätkus lugusid ja häid väljendeid. Kui ta kutsus midagi arutama, siis käis see sõnadega „Hakkame nokka klõbistama“.

Ülikoolipäevil oli Laur minu heaks sõbraks, kuid Lauril oli sõpru kui palju. Neid ilusaid aegu on ohtlik meelde tuletada, sest meeleliigutus tuleb peale. Oli teada, et Lauril on südame mitraalklapi rike, kuid sellest ta ei hoolinud või ei näidanud välja. Pealegi vist prof Kuno Kõrge rääkis loengul olümpiavõitjast, kellel oli samuti mitraalklapi rike.

Laur osales ÜTÜ tegevuses, kursuse üritustel, spordis (ratsutamine, suusatamine), komsomolielus ja jõudis teha tavatult palju. Kui närvihaiguste loengul prof Ernst Raudam käsitles Parkinsoni tõbe, siis ta kutsus Lauri tahvli juurde tõve tekkimise keerulisi skeeme visandama. Professor tunnistas, et Laur teab  haiguse mehhanisme paremini kui tema ise. See oli ERAKORDNE. Ka asjaolu, et Laur hulgaliste kohustuste juures (siia kuulub ka pere loomine) lõpetas arstiteaduskonna kuldmedaliga, oli ERAKORDNE.

Kustki Jõgeva kandist leidis Laur ühe ennesõjaaegse autovraki, lohistas selle köie otsas Tartusse ja asus  renoveerima. Aega võttis, aga lõpuks Laur sai oma tahtmise ja auto vahetas välja motorolleri. Noore tohtri kohta oli see ERAKORDNE. Selle autoga sõitis ta Raadi sõjalennuväe lahtisest  väravast sisse otse lennukite surnuaiale elektroonikat otsima. Seal oli elektrivärki lademes, millest Laur vajas vaid tühist osa  katseteks. Raskused tekkisid siis, kui tal oli vaja seninägemata välismaise autoga pääslast välja sõita. Igatahes välja ta sai.

Üks lugu ajast, kui Laur oli tervishoiuminister ja mina tema asetäitja. Ikka seoses Raadi lennuväljaga. Viktor Korrovits nõudis minult, et ma lennuvälja üldse sulgeks. Seda taheti aga veel laiendada või ohvitseride elutingimusi parandada ja Gorodokki veel paar maja juurde ehitada. Gorodoki puhul kehtisid sanitaarkaitse reeglid, mida kontrollis Tartu sanitaarteenistus. Nemad leidsid ettekäände lennuvälja laiendamise vastu ja nõudsid akendele lennukite müra vähendamiseks kolmekordseid klaase ja vist midagi muudki. Nii sõitsid Riiast Balti sõjaväeringkonnast meie juurde Tallinna seitse kindralit/polkovnikut asja klaarima, et saaks ehitust jätkata. Nendega oli kaasas Tartust Džohhar Dudajev, kes mind nõupidamisel toetas. Leppisime kokku, et Tartusse minnes külastan teda, aga lubaduseks see kahjuks jäi. Nüüd kahetsen seda kibedasti.

Väitekirja kaitses Laur 1972. aastal, seega 50 aastat tagasi. Mäletan, et ta sai kaitsmisel nõukogus ühe vastuhääle. Kes see vastaline oli, jäi saladuseks. Värske meditsiinikandidaat Laur Karu värvati peale kaitsmist Tartu Linna Täitevkomitee aseesimeheks. Esimeheks oli sel ajal Arnold Karu. Naljahambad nimetasid täitevkomiteed nüüd Karukoopaks. Ülikooli inimesed olid Lauri sammust üllatatud ja kahetsesid, et ta on ülikoolile kaotsi läinud.

Hiljem kui ülikooli 350. aastapäeva ettevalmistamisel läks keskstaabi ülemaks vaja võimekat ja asjatundlikku isikut, kes suudaks läbi viia massiüritust, siis määrati rektori käskkirjaga 05. märtsil 1982 selleks Laur Karu. Sel ajal oli ta neljakümneseks saamas, pagasis Tartu linna, Maarjamõisa peaarsti, ÜMPI juhtimise ja ülikooli õppejõu kogemused. Nüüd olid tal otsekontaktid rektor  Arnold Koopiga ja keegi ei saanud öelda, et Laur oleks läinud ülikoolile kaotsi.

Juhtida tuli masinavärki, mille komisjonides oli hõivatud üle 200 inimese. Kas see pole jälle ERAKORDNE? Väike vahemärkus – aastal 1977 tähistati Tartu Riikliku Ülikooli 175. aastapäeva, aga 1982 juba 350. juubelit. Eks see vanuse ennistamine oli võimalik mitte üksnes prof Helmut Piirimäe tegevusega, aga ka kindlasti Indrek Toome kaasabil, kes juhtis siis Tartu linna parteikomiteed. Olgu öeldud, et nende aastate melus oli  määrav, et 1979. aastal tähistas Vilniuse Ülikool oma 400.-ndat asutamisaastat. Tartu Riiklik Ülikool võttis naabrilt malli. Mina vaatasin seda kõike Tallinnast pealt ja tundsin kadedust.

Kaheksakümnendatel aastatel oli Laur ÜMPI direktor ja hiljem kolm aastat jällegi Maarjamõisa peaarst, aga kogu aeg TRÜ dotsent. Tolleaegset tegevust kirjeldas Lauri asetäitja Maarjamõisas dr Jaan Lepp aastal 1997.a. mälestuspäeval. Ta kahetses, et Lauri ei edutatud tervishoiuministri asetäitjaks 1979. aastal, kui sellelt ametikohalt  lahkus igavikku Endel Kama. Kahtlemata Laur väärinuks seda ja võitnud oleks kogu Eesti tervishoid, aga olid vastasjõud, kes seda ei soovinud. Nii saame aru, et ei läinudki Lauril kõik libedalt ja temalgi olid omad vaenlased. Siiski näib, et avalikult nad ei näidanud välja oma vaenulikkust, nii suur oli Lauri ERAKORDNE autoriteet.

Teen tagasivaate ülikooliaega. Minule ja Laurile näis, et meie suurim vaenlane on Zinaida Saar. Suur pahandus sündis sellest, et tudengikslöömisel kasutasime inimese luid, mida anatoomikumist hankisime. Eeskujuks olid EPA tudengid, kes löömisel pruukisid naeri ja kaalika hübriidi. Tehti hulgaliselt fotosid ja mina panin need kõik Arstiteaduskonna seinalehte. Kõik see meeldis Olaf Rajaveele ametiühingust, aga seinaleht leidis oma lõpu igaveseks. Zinaida Saar kartis, et rektor Klement märkab seda huligaansust koridori seinal oma kabinetti minnes. Kümme aastat hiljem vajasin dr Saare abi poja ravitsemisel  nakkushaiglas ja olen sellest ajast igavesti tänulik Zinaida Saarele, kes tõesti aitas. Nii võib juhtuda sellega, keda oma vaenlaseks pead.

Kaheksakümnendate lõpul toimus ühiskonna aktiivsuse seninähtamatu tõus. 1988.a. võeti vastu Iseseisvusdeklaratsioon, mille tuumaks oli klausel “Eesti NSV-s kehtivad NSV Liidu seadused pärast nende registreerimist Eesti NSV Ülemnõukogus“.  1988.aasta 11. juunil tuli kokku Eesti Arstide Liidu I üldkogu, kus valiti EAL juhtorganid. Presidendiks valiti kes? Muidugi Laur Karu. Tuhandete arstide hulgast olla valitud esimeseks on ERAKORDNE. Meenutame, et üldkogu otsuses nõuti sanitaararstide ettevalmistust Tartu Ülikoolis. See on jätkuvalt aktuaalne tänapäevalgi koroonaajastul. Septembris 1988. sai kuuekümneseks senine tervishoiuminister Väino Rätsep. Ta vabastati töölt 29.septembril ja samal päeval  määrati ministriks Laur Karu. Paraku rahutul, ülikeerulisel ja muutlikul ajal. Ja kui Laur sai ministriks, siis mina paari kuu pärast  tema asetäitjaks. Meile tuttav Indrek Toome sai valitsuse etteotsa 16. novembril 1988.

Oli raske, aga siiski ilus aeg, mis  oli lootustandev, iga päev tõi uudiseid. Kõik vajas renoveerimist, rahvas muudkui käis peale oma ettepanekutega ja nõudis oma õigusi. Mäletan, et üks inimene taotles mingit rahalist kompensatsiooni 1000 rubla ulatuses. Hetke pärast ta võttis oma avalduse tagasi ja lisas summale veel ühe nulli.  Välismaa avanes ja tihti Laur kadus sinna. Aga tuli uute ideedega tagasi ja tegutses kümnel rindel.

Sel ajal olid meil sõbralikud suhted Moskvaga. Tervishoiuministriks  oli Jevgeni Tšazov, üleilmselt tuntud kardioloog, Kremli juhtfiguuride ihuarst ja ka targa arsti Peeter Laane juhendaja.  Tema teadis, et 50 ml alkoholi igapäevaselt oleks hea tervisele. Tšazov oli huvitatud kindlustusmeditsiini alal tehtavast tööst Eestis. Kord ühel nõupidamisel läksin tema juurde ja esitlesin end Lauri saadikuna. Kohe oli Tšazovil  minu jaoks aega, oli lahke ja  lubas teha, mis Laur tahtis. Vist oli küsimus rahas.

Probleemid oli tollal  Tallinna joogiveega. Toorvee puhastamiseks oli vaja koagulanti Venemaa kaugustest, mida kriitilisel hetkel jätkus vaid poolteiseks päevaks. Kaebasin sellest Laurile ja Laur rääkis peaminister Indrek Toomele. Esinesin ka televisioonis ja soovitasin vett keeta. Toompeal kutsuti suur koosolek kokku ja hakati kiirendama rongiešelonide liikumist. Siis sõideti  ka veepuhastusjaama. Tooni andsid seal TPI inimesed eesotsas prof  Enno Siirdega (Tartu prof Elmar Siirde vend), kelle uurimistöö põhisuunaks oligi osooni kasutamine veepuhastuse tehnoloogias. Osoneeritud joogivee sai klooritatud vee asemele Tallinna linn 1997. Laur seda enam ei näinud. Ta tunnistas, et ka linnajuhina ehitusi kavandades tal ei õnnestu nende valmimist nautida, sest siis on ta juba kuskil mujal.

Minu töötamine tervishoiuministeeriumis langes kokku doktoriväitekirja kaitsmisega. See läks üsna libedalt ja püüdsin oma kogemust edasi anda ka Laurile. Tal oli ju tehtud tohutu töö ja kogutud Tartus suur materjal üliõpilaste tervisest. Paraku polnud Lauril enam aega väitekirja kokkukirjutamisega.  Soovitasin tal rakendada selleks abilisi, kuid see ei sobinud Laurile – ta pidi seda ise tegema, mis oli talle auküsimus. Kas see pole ERAKORDNE?

Lauri tegevus tervishoiuministrina sai otsa 1990. aasta algul, kui võimule tuli Ülemnõukogu valimiste järel Edgar Savisaare valitsus. Ta ütles selle peale, et kui tuli uus valitsus, siis vahetatakse ka kassid hoovides välja. Asemele tuli võimekas ja terava mõistusega neurokirurg Andres Ellamaa. Laur moodustas seejärel Eesti tervishoiu arenduskeskuse ETAK ja oli selle esimene direktor. Tiit Vähi üleminekuvalitsuses 1992. aastal oli Laur  Karu sotsiaalkaitseminister.

Tööd ETAK-is oli tal küllalt, sest ravikindlustuse seadusandlus ja kaadrid vajasid paikapanemist, millest oli huvitatud nii minister Andres Ellamaa ja tema järel ministriks saanud Andres Kork.  Ravikindlustus käivitati 1. jaanuarist 1992. Sotsiaalminister Marju Lauristini ajal  1993.a. liideti keskus sotsiaalministeeriumiga.

Sotsiaalhooldusministrina oli Lauri invapoliitika kujundamise kõrgpunktiks osalemine 1992.a. oktoobris New York`is ÜRO-s toimunud puudega inimeste kümneaastaku tulemusi kokkuvõtval istungil. Seal ta käis koos „invaisa“ Mihkel Aitsamiga.  Nad kohtusid ka suursaadik Ernst Jaaksoniga, kes oli huvitatud elust Eestis.

Viimast korda kohtasin Lauri Rahvusraamatukogu söökla uksel, kus piirdusime tervitusega. Mäletan hästi, et Laur oli heatujuline ja silmapaistvalt hea jumega. Miski ei ennustanud, et see on viimane kohtumine Lauriga. Aga ütleme nii, nagu Laur ütles sõber Toomas Sutti surma puhul: ka see käib elu juurde.

Mõned mõtted Laur Karu ühiskondlikust pärandist. Ta on maetud Raadi kalmistule isa/ema kõrvale ja tema mälestuse austajale  hästi leitav kalmistu kruusaaugu poolses küljes. Lauri tegevuse kokkuvõtmiseks korraldati 1997. aastal mälestuspäev sotsiaalministeeriumis. Seda toetas tolleaegne sotsiaalminister Tiiu Aro. Kümmekond ettekannet said lindistatud kavatsusega tekst maha kirjutada. Viimane siiski ei õnnestunud. Mõni aeg tagasi leidis Lauri tütar Tuuliki mälestuspäeva salvestused Eesti Raadio arhiivis. See oli suurepärane leid!

Arhiivist vastati minu päringule: Mälestuspäeva salvestuse lint on arhiivile üle antud raadiomaja remondi eel toimetajate tubade-kappide tühjendamise tulemusena. Kahjuks pole lindikarbile märgitud infot toimetaja või salvestaja kohta, ka mitte seda, kelle kapist või toast lint on leitud. Kuna sissejuhatuse teeb meie diktor Urve Koni, siis on salvestaja olnud kindlasti Eesti Raadio. Ehk käis ka eetris, aga selle selgitamine nõuab otsingut vanadest raadiolehtedest.

Niisiis taevased jõud on Lauri poolel ega ei lasknud lintidel kaotsi minna. Sain sellest faktist tõuke järgmise mälestuspäeva korraldamisele alapealkirjaga „Kolm ja pool aastakümmet Eesti tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas – edasiminek, paigalmarss või tagasiminek“. Pidasin silmas valdkondade arengu hindamist Lauri mõtete alusel. Aeg annab arutust, kas see õnnestub läbi viia.

Miks sai Laur Karust tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna tõrvikukandja, nagu ta oli üliõpilaspäevadel valge hobuse seljas? Vastuseks kasutan  25 aastat tagasi mälestuspäeval kõlanud hinnanguid: Laur tegi enam kui ühe mehe elutöö, ta oli avatud uutele ideedele, Laur oli hingelt arst, Laur oli looja, Laur oli lahke ja südamlik inimene, tema juhtimisstiil oli soe ja toetav. Konfliktsituatsioonis leidis  Laur väljapääsu huumorit kasutades. Kui juhtkonnas  keegi ei tahtnud tülikat kohustust võtta, siis Laur ütles, et paneme selle asja siis Karu selga. Ühe sõnaga – Laur oli täiesti tavaline inimene, kuid samal ajal  ka ERAKORDNE isiksus  eeskätt tänu kasvatusele, andekusele ja abikaasa Helleni hoolitsevale toele.

Jaak Uibu, D.Sc., Eesti peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991

August, 2022

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused