15.02.2018
Leedu 100
Reedel tähistab ka Leedu oma 100. iseseisvuspäeva, kuid meie ja nende saatus on küll vägagi erinevad, sealhulgas ka iseseisvumine ja mõlema rahva Vabadussõda. Milles siis erinevus seisneb?
Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid 1917. aastal oma võimuorgani, 20-liikmelise, Leedu Nõukogu (Lietuvos Taryba), mis Jonas Basanavičiuse juhtimisel kuulutas välja 11. detsembril 1917 Leedu iseseisvuse Saksa protektoraadi all ja võttis seejärel 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni.
4. juunil 1918 kutsus Leedu Riiginõukogu kutsus Monacos sündinud katoliiklase 2. Urachi hertsogi ja Württembergi krahvi, Wilhelm Karl Florestan Gero Crescentiuse Leedut valitsema ja 11. juulil valiti too Leedu kuningaks Mindaugas II nime all. Ta sai Saksa keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918, mil Leedu Riiginõukogu tühistas oma otsuse Mindaugas kuningaks kutsuda.
Vabadussõja esimese etapil 1919. aastal sõdisid esimesed Leedu väeosad koos Saksa vägedega suure osa Leedust vallutanud Punaarmee vastu, kes tõrjuti välja, seejärel lahkusid ka Saksa väed. Seega olid leedukate esimesed liitlased sakslased. Oma armee loomine käis suure vaevaga, ka Leedus olid esimesteks sõduriteks koolinoored ja üliõpilased ning tuli läbi viia mobilisatsioon.
Põhilise osa Leedu Vabadussõjast moodustas sõda Poolaga, kusjuures peamiseks tüliõunaks oli Vilnius. Poola ei tunnustanud Leedu iseseisvust ja soovis seda oma riigiga liidendada. See sõda kestis 1919. aasta kevadest 1920. aasta sügiseni. Vahepeal oli Leedu liitlaseks Nõukogude Venemaa, kelle väed ründasid Poolat ning selle varjus said leedukad oma maa-alasid laiendada.
1920. aasta maikuus alustas Leedu delegatsioon Moskvas läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga ja 12. juulil jõuti rahulepingu sõlmimiseni, millega sai Leedu 3 miljonit kuldrubla ja lisaks Vilniuse linnale niinimetatud Suur-Leedu territooriumi, mille idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu. Pärast seda, kui Punaarmee Varssavi alt minema peksti, tulid poolakad tagasi ja hõivasid Vilniuse.
Mitmete Antandi lepituste läbikukkumise järel lõppes Leedu Vabadussõda 17.–21. novembrini kestnud suuremat sorti sõjalise operatsiooniga, mida leedulased nimetavad Giedraičių-Širvintų lahinguks, mille järel sõlmiti 1920. aasta 29. novembril vaherahu.
Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi de facto. Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati “ajutiseks pealinnaks” seni, kuni Vilnius on “vabastatud Poola okupatsioonist”.
Leedu Vabadussõja sümboolseks lõpuks peetakse Klaipėda (Memeli) piirkonna liitmist Leeduga. Tolle segarahvastikuga ala olid võitjariigid 1920. aastal Saksamaast eraldanud ja selle staatus sarnanes Danzigi vabalinna omaga.
Jaanuaris 1923 õnnestus leedulastel Klaipėda piirkond nutika plaaniga vallutada ja annekteerida ning saada riigile väljapääs merele. Sel eesmärgil moodustati Leedu kaitseliitlastest ja sõjaväelastest mitmesajameheline löögirühm, mis koostöös piirkonna leedulastest aktivistidega Klaipėdasse tungis. Toimuvat esitleti muule maailmale kui kohalike leedulaste ülestõusu. Seejuures sai surma 12 leedu sõjameest, 2 kohalikku elanikku ja 2 Prantsuse sõdurit linna garnisonist. Teise maailmasõja käigus võttis Saksamaa Memeli tagasi, sõja lõppedes aga sai see taas Leedu osaks.
10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Poola aladest Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.–28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.
1990. aasta 11. märtsil kuulutas Ülemnõukogu Leedu iseseisvaks. Nõukogude Liit püüdis Leedu lahkulöömist takistada esmalt majandusblokaadi abil. 1991. aasta jaanuaris esitati Leedule ultimaatum ja püüti Nõukogude võimu maksma panna armeeüksuste abiga. 13. jaanuaril hukkus armee käe läbi Vilniuses 13 iseseisvuse toetajat.
Selline on meie saatusekaaslase Vabadussõja lugu, mida tasuks teada, sest 1990. aastal iseseisvust taastades ei rõhunud Leedu õiguslikule järjepidevusele, vältimaks Vilniuse ja Klaipeda küsimuse ülestõstatamist.
Allikas: Wikipedia, Horisont (Hanno Ojalo)