President Richard Nixoni ajal leidis aset üks skandaal, millest Ameerika avalikkus ei saanud teada enne 1985. aastat, kui linastus film Rambo: First Blood Part Two.
Filmis naaseb Vietnami sõja veteran John Rambo Kagu-Aasiasse, et päästa Ameerika sõjavange, kes viibivad seal veel 10 aastat pärast Ameerika häbiväärset kaotust 1973. aastal. Rambo polnud esimene seda teemat käsitlev film. Neid oli mitu, teiste hulgas Missing in Action. Kadunud vange nimetati Ameerikas MIA-deks (ingl. k. missing in action „lahingus kaduma läinud“ – tlk) ekslikus usus, et nad olid sõjas kadunud. 1980. aastatel tehtud küsitlused aga näitasid, et kuni 85% ameeriklasi uskus, et valitsus on jätnud vangid vietnamlaste kätte. 1978. aastal tunnistas Carteri administratsioon ametlikult surnuks inimesed, kes olid kadunute või vangide nimekirjas sõja ajal ega olnud koju naasnud. Milline oli tõde?
Ametlikult leidis sõjategevus aset küll Vietnamis, aga salaja võitlesid ameeriklased ka naabruses asuvate Laose ja Kambodža territooriumil. Vietnami pinnal oli ameeriklastel suur tehniline ülekaal ning surmasaanud vaenlaste arvu fabritseeriti Kongressile, kelle otsustada olid rahaeraldised. Selline luureandmete võltsimine oli Vietnami sõjas üks Ameerika lüüasaamise olulisi tegureid. Samuti äratas see kahtlusi Ameerika Ühendriikide enda inimkaotuste suhtes. Raskelt haavata saanud mehed saadeti Hiinasse Shanghai haiglatesse, teisi kasutati hiljem rasketel töödel strateegilise tähtsusega objektidel. Kuna Põhja- ja Lõuna-Vietnami vaheline sõda jätkus ka pärast Ameerika vägede väljaviimist, ei võinud neid mehi koju tagasi saata, sest nad “teadsid liiga palju”. Prantslasedki olid Vietnamis juba 1954. aastal lüüa saanud. Ühendriikide luuredokumentidest, mis pärinevad ajavahemikust 1965 – 1973, nähtub, et suur hulk prantsuse vange oli tol ajal ikka veel Vietnamis. Et oma vange tagasi saada pidasid prantslased keerukaid läbirääkimisi ja maksid nende eest miljoneid dollareid. Viimane prantslasest vang naasis Vietnamist alles 1976. aastal.
Pariisi rahuleppega, mis kirjutati alla 27. jaanuaril 1973, lõppes Ameerika osavõtt sõjast. Lepingus oli öeldud, et sõjavangide vahetamist ei tule. Probleem oli selles, et sõda ju polnudki tegelikult välja kuulutatud. Ameerika sekkumine Kagu-Aasia konflikti oli pelgalt poliitiline aktsioon, Genfi kokkuleppeid ei järgitud ning sõjategevuse ajal ei vahetatud ka vangide nimekirju. Kui Põhja-Vietnam lõpuks nimekirjad koostas, siis polnud neis pooltki niipalju nimesid, kui ameeriklased olid lootnud. Nimekirjas polnud isegi neid mehi, kelle kohta ameeriklased kindlalt teadsid, et nad on Vietnamis vangis, sest nende nimed ja pildid olid ilmunud kommunistlikes ajalehtedes ja propagandafilmides. Avalik arvamus nii Ameerikas kui ka mujal maailmas oli aga tollal sedavõrd sõja vastu, et Ühendriikide delegatsioonil Pariisis polnud mingeid mõjutusvahendeid. Nii oli nimekirjas näiteks 600 meest, kelle kohta oli teada, et nad olid vangi langenud Laoses. Lõpuks andis Põhja-Vietnam neist välja kõigest üheksa väidetavalt Laoses olnud meest. Ent tegelikult olid neid kogu aeg vangis hoidnud põhjavietnamlased. Keegi nendest, kelle olid tõepoolest vangi võtnud Laose kommunistlikud geriljad – Pathet Lao – ei tulnud enam kunagi tagasi. Ka Kambodžas kinni võetud mehed jäidki kadunuks. Eeldati, et mitte keegi neist ei suutnud Pot Pothi punastest khmeeridest lihunike käest eluga pääseda.
Nixoni administratsioon lubas vietnamlastele salaja 3,25 miljardit dollarit ülejäänud vangide tagasisaatmise eest. Probleem seisnes aga selles, et rahaeraldise pidi kinnitama Kongress. Selleks ajaks oli Nixon paraku juba seotud Watergate’i afääriga. Tal polnud Kongressi poolehoidu ja nii ei saanudki ta vajalikku summat. Kui võimule tuli president Carter, üritas ta ravida Vietnami sõjast jäänud haavu. Ta püüdis avada Vietnamiga diplomaatilisi kanaleid ja kuulutas kadunud mehed surnuks. Aga Vietnamist tulnud paadipõgenikud tõid uudiseid ameeriklastest, keda oli ikka veel kohalikes vanglates nähtud.
1981. aastal, mõni nädal pärast presidendiametisse astumist, sai Ronald Reagan telegrammi vietnamlastelt, kes küsisid 4 miljardit dollarit ameeriklastest sõjavangida tagasisaatmise eest. Selle asemel saatis president Reagan Vietnami ja Laosesse Rambo-stiilis reidi. Neil ei olnud kahjuks edu. 1994. aastal leidis Senati uurimiskomisjon oma 1000-leheküljelises raportis, et Ameerika sõjavangid olid pärast Vietnami sõja lõppu tõepoolest kommunistide kätte jäetud. Ent kokkuvõttes märgiti, et kõik nad on surnud – hoolimata tõendite puudumisest selle kohta, millal ja kuidas. Samuti ei suudetud tuua selgust teadetesse, mille kohaselt hoitavat ameeriklasi ikka veel vangis Laose äärealadel, mille vietnamlased olid okupeerinud.
Tuua võib veel näiteid kaugemast minevikust. Esimese maailmasõja ajal vangi langenud saksa sõjavangid viidi kaugele Siberisse ning Kasahstani, paljud jäidki sinna kogu eluks. 1953. aastal, kui lõppes kolm aastat kestnud Korea sõda, oli Ameerika ajakirjandus täis lugusid 954 Ameerika sõjavangist, keda ei tagastatud.
Veel šokeerivam oli Briti ja Ameerika sõjavangide saatus pärast Teist ilmasõda. Kuigi Nõukogude Liit oli üks liitlasjõududest leidsid ka mitu tuhat ameerika ja briti sõjaväelast end kummalistel asjaoludel Nõukogude Liidu töölaagritest. Nende saatust jagasid ligi kolm miljon saksa sõjavangi ja sajad tuhanded muudest rahvustest sõdurid s.h eestlased. Nõukogude vangilaagrites, sunnitööl ja mahalaskmiste tõttu hinnatakse hukkunud sõjavangide arvuks umbes miljon inimest. Ametliku versiooni järgi oli 1950. aastaks enamik neist vabastatud ja viimane sõjavang saadeti Saksamaale tagasi 1956. aastal, kuid alles hiljaaegu levis meedias väidetavalt (liba)uudis, et Venemaa vabastas viimase sõjavangi alles 2014 aastal.
Siis 84-aastane Reinhard Kunze oli vaid 14-aastane kui ta Berliini lahingus Nõukogude Liidu sõdurite poolt 1945. aasta jaanuaris kinni võeti. Kunze oli 69 aastat Nõukogude Liidu ja Venemaa erinevates vangi- ja sunnitöölaagrites. Kunze värvati natsi-Saksamaa noorteorganisatsiooni Hitlerjugend 12. soomusdivisioni 1943. aastal kui ta oli vaid 12-aastane. Nõukogude Liit süüdistas Kunzet riigijuhi Jossif Stalini poja Jakov Džugashvili tapmises Sachauseni koonduslaagris 1943. aasta aprillis. Saksalased võtsid Stalini poja kinni Stalingradi lahingus ning ta tapeti kui ta isa keeldus teda Saksa marssali Friedrich von Pauluse vastu vahetamast. Paulus oli varem langenud nõukogude vägede kätte. Nõukogude Liidu juht Stalin vabastas pärast Teist maailmasõda järk-järgult kõik sõjavangid, kuid mitte oma poja tapjaks peetavat meest.
Nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaa juhid jätkasid Stalini soovi täitmist. Nüüdne Venemaa juhtkond aga muutis meelt ning langetas otsuse Kunze vabastada. Võimalik, et selle sammuga tahtsid Venemaa leevendada Saksamaaga Ukraina kriisist tingitud pingeid. Inimõigusekspertide sõnul hoiti sakslast Venemaal kinni ebaseaduslikult ning ta oli alles laps, kui ta vangistati.
Kenno Põltsam