Me olime kangelased – lugu möödunud sajandi lastest

Varia,
©Uued Uudised
Lasteaiad on küll suletud ja naistel nii tööl kui laste kasvatamisel raskem, kuid sama toimub ka meeste töökohtadel, näiteks ehituses. Pilt on illustratiivne.

Uued Uudised vahendavad üht internetis liikuvat lõbusat lugu maailmast, mis oli reaalsus alles 30 aastat tagasi.

“Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 1950/60/70/80-ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?Vastavalt tänastele teooriatele peaksime juba ammu surnud olema. Miks? Loe edasi…

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata! Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.

Trepi ülaosas ei olnud piiret, ja kes astus liiga kaugele, see potsatas alla.Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.

Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada. Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.

Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida. Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast. Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.

Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta. Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.

Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid. Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud.

Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.

Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud. Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku.

Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.

Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.

Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!

Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes). Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse.

Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku. Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.

Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid…

Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.

Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!

Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised! Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka. Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.

Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.

Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema. Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna ning ei häbene tagajärgi.

Me olime kangelased!”

4 commentsOn Me olime kangelased – lugu möödunud sajandi lastest

  • Avatar
    Tiina Meesak

    Meie lihaskorsett oli tugevam sest pidime maal tööd tegema ei olnud ka mingeid vanusepiiranguid et ôpilasmalevasse minna vôi kolhoosipõllul rinnuni rohus kōblata, tegelikult pudimegi kàtega enne taimi otsima ja umbrohud vàlja tõmbama , jõime sooja maapiima ja luud kasvasid tugevaks .Oli aeg kus siga kasvas laudas ja talupojatarkus mis kanti põlvest põlve õpetas lastele ise toime tulema. Màngukaaslaseks oli tõujäär kellele sai hüppenöörist päitsed pàhe panna ja seljas püsimine oli sinu enda asi . Oli ökoühiskond pakendeid polnud : enamus toiduaineid keerati paberisse , piim ja hapukoor olu klaasist nn nõudes , mis sai kaupluseese tagastatud. Inimesed ei istunud nutiseadmetes Julgesid üksteisele silma vaadata ja talgute korras tehti heina, samuti kartulivõtt oli tore aeg, kus suguselts tuli kokku jne.Metsaistutamine kevadeti oli ikka koolile vahelduseks tore aeg : lindude sàdistamine tegi ikka meele rõõmsaks. Sealt see looduse austus ja armastus võrsus , mis siiani minu sees heliseb.🙏🙏🙏

  • Avatar

    See jutt on tõlgitud mingilt vene saidilt, leidsin umbes aasta tagasi, aga õige on ta sellegipoolest …

  • Jüri Kukk

    Kahtlemata on Antil õigus, aga loo mõte on teine – tollal kasvasid lapsed iseseisvamateks.

  • Avatar

    Tegelikult ei jäänud kõik ellu. Kuna nõukogude naine kupatati kodunt eemale tööle, siis järelvalveta lastega juhtus õudusi. Uputi, põleti majadesse sisse, jäädi auto alla ning saadi vigastusi. Eesti ajal oli talupere koos ja lastel rohkem silm peal. Kui keegi suudaks okupatsiooniaegse laste traumade statistika ette võtta, siis lööks see hinge kinni.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused