06.09.2020
Kunagine Eesti piiripost Miikse küla lähedal.
Kauane Eesti diplomaat Toivo Tasa sirvib “Piirivalve päevikut 1990 – 2000”, et tuletada lugejale meelde, kuidas piirivalve üles ehitati ja seejärel lammutama hakati.
Eesti professionaalse sõjaväestatud Piirivalve ülesehitamine oli keeruline juba Vabadussõja aegu ja järel ning on olnud seda ka riigi taasiseseisvumise protsessis. Ikka luuravad ohud riigis endas ja selle ümber. Kõigest vajalikust on puudus. Kuid selge on olnud eesmärk ja raugematu on püsinud tahe see valve- ja kaitsevõimeline organisatsioon kindlalt jalgele panna.
Ent niihästi Eesti professionaalse sõjaväestatud Piirivalve loomine 1920-ndatel kui ka selle taasloomine 1990-ndatel olid kokkuvõttes edulood. Alusmõtteks riik, mis kaitseb ennastsalgavalt oma rahvast ja maad ning on usaldusväärne partner liitlastele. Eriti suurt abi ja eeskuju andis meile seejuures hõimurahvas, naaberriik Soome – üks maailma paremaid võimalikke Eesti piirivalvurite õpetajaid ning koolitajaid nii isikkoosseisu kui kogu organisatsiooni osas.
Ja ei ole Piirivalve taasloomist vedanud Piirialveameti (PVA) peadirektorite Andrus Ööveli, Tarmo Kõutsi, Harry Heina ega Roland Peetsi süü, et teatud poliitikute pealekäimiste ja küsitavate vangerduste tõttu kiskus seni edukas ning ohtudele hästi vastu pannud Eesti Piirivalve ohtlikku külglibisemisse. Selle tagajärjel oldi juba järgmise kümnendi keskel surutud olukorda, kus viitseadmiral Tarmo Kõutsi ja Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ülo Vooglaiu eestvõtmisel allkirjastasid 2014. aasta 30. oktoobriks rohkem kui kolm ja pool tuhat kodanikku pöördumise Riigikogu juhatusele Eesti iseseisva sõjaväestatud piirivalve päästmise asjus. Avalikus pöördumises öeldi:
“Peame vajalikuks, et taastatakse piiride kaitsmise ja valvamise võimekus, luues iseseisev ja vahetult välispiiri valvamise ja kaitsmisega tegelev asutus. Institutsioon, mis tagab riigi julgeolekut piirivalve tegevuspiirkonnas ning päästab inimesi Eesti merealadel ja piiriveekogudel.
Peame vajalikuks, et taastatakse piirivalve kui riiklik relvastatud organisatsioon Siseministeeriumi valitsemisalas. Selle põhiülesanneteks oleks riigipiiri kaitsmine, välispiiri valvamine, piiri vägivaldse muutmise takistamine, piirireziimi tagamine ning Eestit külastavate välismaalaste riigis viibimise seaduslikkuse kontrollimine.
Ainult nii suureneb Eesti piiride valvamise ja kaitsmise võimekus ning on tagatud jätkusuutlik professionaalsuse arendamine piirivalves ja paindlik julgeolekukeskkonnaga kohanemine.”
Lisatud olid üksikasjalikud põhjendused 4 leheküljel.
Kirja ilmestab hoiatav tsitaat Eesti piirivalve ühelt algselt ehitajalt major Johan Paulilt 1932. aastast: “Kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus.”
Kas saab veel selgemini öelda?
See kodanike pöördumine anti Riigikogule üle 9. detsembril 2014. Kuid toonase koalitsiooni kõrvad jäid hüüdeile kurdiks, silmad ohukirjale pimedaks. Sisulist arutelu Riigikogus ei toimunudki. Professionaalse Piirivalve langus, terve hästitöötava perspektiivika organisatsiooni lõhkumine – loe: politseistamine – jätkus. Võsastunud oli kontrolljoon, haihtunud piirivalvurite inim- ja kriisireservid. Varisesid kokku piirivalvurite täieulatuslik teenistusastmetele vastav spetsiaalkoolitus, sõjaline väljaõpe tugevnevaks koostööks Kaitseväega.
Miks ja kuidas, kelle korraldusel surus Euroopa Liitu, NATO-sse ja Schengeni viisaruumi kuuluv – nende ohtlikul välispiiril asuv – riik oma seni eeskujulikuks tunnistatud piirivalve nii hullu seisu? Kas Eesti peaministrid, sise-, kaitse- välis- ja justiitsministrid, kantslerid, riigisekretärid, peasekretärid, Kadrioru ülemused jne. jne. kargasid Piirivalvet taandarendama “omaenese tarkusest”? Vaatamata piirivalvurite protestidele ja paljude ametist lahkumisele, kodanike avalikele pöördumistele-hoiatustele. Vaatamata sellele, et meie lähiriigid Läti, Leedu, Poola ja Soome ei pidanud võimalikuks loobuda sõjaväestatud klassikalisest valve- ja kaitsesuutlikust piirivalveorganisatsioonist. Niihästi rahvusvaheline olukord kui ka sisemised arengud pidanuksid mõistusele kutsuma meiegi juhtivaid tegelasi. Mis ootas Eesti julmalt detsimeeritavat, rahaliselt röövitavat ja organisatsiooniliselt politseiametnikele allutatavat Piirivalvet veel ees?
Kalevi alla lükati piirivalvurite purustatud teenistusalased karjäärid, protestid. Ei hoolitud neid tabanud inimlikust tänamatusest ja ootamatust ebaõiglusest. Kaotati piirivalve-alane rahvusvahelisele tasemele jõudnud akadeemiline koolitus ning edasiõpe. Muidugi kuivas kokku piirivalvurite järelkasv, haihtus reserv? Koguni PV vormiriietust jms. ei jäetud kasutusse.
Hiljuti tõstatas EKRE sõjaväestatud ja iseseisva käsuliiniga piirivalve taastamise vajaduse uuesti. Asjatundjad teistestki erakondadest näisid põhimõtteliselt päri. Kuid ettearvatult hakkas tugeva piirivalveorganisatsiooni kutseliste eitajate poolt taas kostma ohkimist-puhkimist ning levima kehvasti põhjendatud vastuseisu. Samas ei kao kuhugi meie usk, lootus ja panused täiejõulise, reamehest kuni kõrgete ohvitserideni väljakoolitatud ja rahvusvaheliseks koostööks suutliku piirivalve taastamisse. Eriti, kui teame, et ka teisel pool rajapiirdeid ei valva mitte tsiviilne politsei.
Niisiis tagasi algusesse. Eesti professionaalse piirivalve uue stardiga viimatise nõukogude okupatsiooni lõppedes viib meid kurssi “Piirivalve päevik 1990 – 2000”. Valdavalt ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal koostas selle Tiiu Leis. Nagu märgib tervitussõnas toonane PVA peadirektor kontradmiral Tarmo Kõuts, avaldas PVA oma päeviku Eesti Piirivalve 78-nda ja selle taasloomise 10-nda aastapäeva tähistamiseks. Tulevik näib veel üksjagu lootusrikas. Ja peadirektor Kõuts pöördub avalikkuse poole aastal 2000 järgnevate sõnadega:
“Austatud Piirivalve päeviku lugeja!
/…./ Käesolev päevikuvormis kirja pandud raamat peegeldab ehedalt esimese taasiseseisvumisjärgse riigikaitselise ametkonna sündi ja arengut, näidates, kuidas patriootlike noorte meeste pisut seiklusliku maiguga ettevõtmisest võib jõuda hästitöötava professionaalse kaadriga organisatsioonini.
Loomulikult ei möödunud sellise vahemaa läbimine valutult, arvukate loobumiste ja tagasilöökideta. Seda rohkem kohtas ettevõetud teekonnal neid väikesi rõõme, mida pakuvad kordaminekud ja rahuldus hästi tehtud tööst.
Täna võime kätt südamele pannes tõdeda, et Eesti piirivalve on suutnud järjest kiirema elutempoga sammu pidada ja jõudnud arvestatavale ja hinnatavale tasemele oma Euroopa kolleegide seas. Elu läheb edasi ja edu pandiks saab olema pidev edasiliikumine parema ja tõhusama organisatsiooni suunas. Siin, arvan, on endistel kolleegidel alust puhta südamega ja optimistlikult tulevikku vaadata.”
Päevikutekst ise jätkub nõnda:
“1990
Mai – august 1990.
Tuhandete Eesti meeste koondumisele andis tõuke üleliidulise alluvusega tööstusettevõtete ja sõjatehaste juhtide töölisnõukogude sildi all organiseeritud interrinde rünnak Vabariigi Valitsuse hoonetele 15. mail 1990. Selle tulemusel moodustati 17. mail 1990 siseministri haldusalas rahvaalgatuse korras vabatahtlik organisatsioon Eesti Kodukaitse eesotsas staabiülem Andrus Ööveliga. Kodukaitsesse registreerus ligikaudu 10 000 meest. Kuigi eesti oli veel NSV Liidu koosseisus, tegid Kodukaitse divisjonide ülemad 1990. aasta augustis valitsuse juhile Edgar Savisaarele ettepaneku võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiirina oma kontrolli alla. Eesmärk oli teadvustada välismaailmale, et Eesti on asunud taaslooma üht iseseisva riigi põhitunnust – piiri ja on valmis seda kaitsma ning valvama. Põhja ja lääne merepiiril valvasid Nõukogude Liidu piirivalvurid oma impeeriumi, eestlased üritasid seda aga idast ja lõunast lahti lõigata.
September 1990.
Peagi algasid eeltööd piirivalve loomiseks. 20. septembril 1990 moodustati Vabariigi Valitsuse majanduspiiri komisjon eesotsas riigiminister Raivo Varega.
Asuti rajama piiripunkte, algas majanduspiiri toimimiseks materiaalsete vahendite ettevalmistamine. Kavandati normatiivakte, mis määrasid kaupade kontrolli piiril ning majanduspiiril tegutsevate ametiisikute tegevuse.
Valitsuse majanduspiiri komisjoni istungil 25. septembril 1990 võeti vastu otsus korraldada alates 1. oktoobrist 1990 majanduspiiri kaitseteenistuse ülemate seminar. Kohe kuulutati välja üle-eestiline vabatahtlike kogunemine katsetele, kuhu ilmus ligikaudu 350 meest. Vabatahtlikud tegid läbi jõu ja vastupidavuse katsed, 187 küsimusega testi ja kirjutasid essee. Kursusele “Eesti piir I” valiti välja 117 parimat.
Oktoober 1990.
10. oktoobril kell 10.10 toimus kodukaitse staabi taga platsil esimene pidulik tulevaste piirikaitsjate rivistus. Esimese kursuse lõpetamisel lubas komisjon piirile 90 meest. Neist omakorda valiti välja piiripunktide ülemad ja inspektorid. Kursused “Eesti piir II” ja jätkukursus “Eesti piir” toimusid novembris ja detsembris. Ülemuseks oli Johan Saar, asetäitjaks Ralf Nellis.
Julgeteks meesteks, kes ei kartnud tagajärgi ja tulid “Eesti piir” kursustele õppejõududeks olid: Udo Helme, Edgar Ääro, Enn Tupp, Aare Evisalu, Erich Ringeveld, Enn Veskimägi, Uno Ojade, Andres Kelder, Mati Jürgens, Tõnis Härm, Jaak Lokk, Enn Luik, Olavi Vananurm, Evald Laasi, Rein Tamme jt.
Õppejõududena töötasid ka Andrus Öövel, Henn Karits, Imre Tiri, Eduard Rikas jt.
Õppuste käivitamise ja kindlustamise ülesandeid täitsid: Peeter Klausen, Marje Kajandu, Rein Mill jt.
Vabariigi Valitsuse korraldusega 305-K 15. oktoobril 1990 loodi majanduspiiri kaitseteenistus. Majanduspiiri kaitse organiseerimine tehti ülesandeks Eesti Kodukaitsele (Andrus Öövel, Henn Karits). Piiriäärsetes maakondades moodustati majanduspiiri kaitse organiseerimise staabid, mida juhtisid Viktor Hansen (Pärnumaa), Elmo Poolak (Viljandimaa), Viktor Lääts (Valgamaa), Rein Orav (Võrumaa), Taivo Möller (Põlvamaa), Urmas Tensing (Tartumaa), Endel Tirmaste (Jõgevamaa) ja Arvet Pent (Ida-Virumaa).
22. oktoobril võttis Eesti ülemnõukogu vastu majanduspiiri seaduse.
25. oktoobril alustasid tegevust esimesed omaalgatuslikud kontrollpunktid, piirile saadeti esimesed piiriinspektorid.
November 1990.
Esimesel novembril määras valitsus kindlaks majanduspiiri kontrollpunktide asukohad ning seda päeva peetakse Eesti piirivalve taasloomise aastapäevaks.
Esialgu toimus piirivalveteenistus ainult piiripunktides, nende vahelisel alal kontroll puudus. Isikkoosseis koosnes põhiliselt Eesti Kodukaitse ja Kaitseliidu vabatahtlikest liikmetest, lõunapiiril julgestas piirikaitsjaid relvastatud miilits.
Majanduspiiri ülesanne oli pidurdada riigile vajalike kaupade väljavedu ja tõkestada kuritegevust. Teostati kaupade saate- ja transpordivahendite dokumentide pistelist kontrolli.
Majanduspiiri seaduse ettevalmistamine ning hilisem kehtestamine arendas vastasseisu Narva linnas. 1990. aasta sügisel võttis Narva volikogu vastu otsuse, millega keelduti linna territooriumil majanduspiiri kehtestamisest. Vältimaks konflikte viidi piiripunkt linnast välja Tallinn – Narva mnt. Narva-Jõesuu teeristile, kus toimus esimene ohtlik vastasseis Ida-Viru töölismalevatega. Juba kolmandal päeval taastati aga piiripunkt Narva sillal.
Detsember 1990.
14. detsembril alustas õppetegevust Remniku õppekeskus, mis kujunes põhiliseks ja produktiivseimaks piirivalvurite ettevalmistavaks kooliks ning sai eeskujuks hilisemate õppekeskuste ja Piirivalvekooli loomisel. Õppekeskuse esimesse juhtivkoosseisu kuulusid Johan Saar, Ralf Nellis ja Lembit Ilsjan.
Inspektorite ja ohvitseride esimesel kursusel osales 30 osavõtjat: Enno Martinen – 1. jao ülem, Agur Jalakas, Toomas Ilves, Ats Kõiv, Ants Ojasoo, Endel Pillau, Vsevolod Vladislavlev, Anatoli Zagorski, Arvo Reinsalu – 2. jao ülem, Tõnis Asson, Uno Kaskpeit, Kaur Kikerpill, Silver Kollom, Jaan Pettai, Ago Tikk, Toomas Palumäe – 3. jao ülem, Peeter Aru, Aivar Kaljusaar, Tõnu Lauter, Andrus Must, Madis Pooland, Ivar Põhako, Kalev Sarapuu, Lembit Alamets – 4. jao ülem, Peedu Kivi, Margus Lillemägi, Vahur Põldma, Madis Soesoo, Vello Tabur, Joonas Viet.
Remniku õppekeskuses said sõjalise piirivalvealase alghariduse kaheteistkümnel ajateenijate kursusel kokku 2304 piirivalvurit.”
(Järgneb)