Nädalavahetuslugemist: Balti jaama vespasiana

Balti jaama ümbrus on alati kummaline olnud.

Kirjanik Roland Tõnisson räägib, et talle ei meeldinud, kuidas Reikopi “multisooline” või sootu inimene, sisuliselt perverset prostitutsiooniteenust pakkuv tegelane stuudios kodanikele moraali luges.

See inspireeris teda ühele ilukirjandusele tükile, mille Uued Uudised nädalavahetuse lugemiseks ka välja pakuvad.

“”Raha ei haise.“ Kuidas see ladina keeles oligi? Rommi üritas pingsalt pingutada oma aju. See meenus küll, et keiser Vespasianus oli too valitseja, kes oma pojale mündi nina alla pistis, kui see hakkas kritiseerima häbiväärset käsku hakata Rooma kodanikelt latriinidele istumise eest raha kasseerima. Raha ei haise muidugi… Kuidas see nüüd siis ladina keeles oligi!? Mitte ei tahtnud meelde tulla.

Rommi pani oma 2 krooni Balti jaama keldrikorrusel asuva sanitaarasutuse eest vastutava kempsutädi ette. Too istus tähtsa moega laua taga ja luges Venemaalt toodud ajakirjast lugu sealsete superstaaride Alla Pugatšova ja Filipp Kirkorovi säravast elust. Ilmse pahameelega rebis ta end loost lahti, heitis pilgud rahale ja Rommile ja tundus küll, et tüütu klient jättis teda palju ükskõiksemaks kui see rahapaber, mida sellel kujutatud üliasjaliku mehe portree pärast „laste hirmuks“ kutsuti. Tädi see kole nägu ei ehmatanud. Ta küsis hoopis kui palju ta kempsupaberit peab välja mõõtma. Rommi üritas maha suruda naeru, aga see ei õnnestunud eriti hästi: „Kas teil seal sees paberit ei olegi?“ küsis ta.

„Ahah! Käivad siin igasugused! Topivad endale paberi põue ja mina muudkui aga tehku aruandeid ja ostku uusi rulle. Peremees on niigi vihane mu peale, nagu ma tapetseeriks sellega omal kodus seina!“ Ta mõõtis Rommit hindavalt nagu kangamüüja ülikonna tellijat ja tõmbas rullist välja riba, mis pidi tema arvates selle konkreetse inimese jaoks piisav olema. Ta noogutas kärsitult Rommile, andes märku loaks siseneda sellesse kambrisse, mis praegu tundus olulisem kui miski muu.

Rommi astus kabiini ja võttis sisse sellele kohale iseloomuliku asendi, mõõtes omakorda odavat, kusagil Leedus toodetud pabeririba. Meenus kadunud onu, kes 1983. aastal Ungaris ekskursioonil oli käinud ja rääkis imelisi lugusid erapoodidest ja kaubarohkusest. Rommi kohtas ka hiljem ise ungarlasi, kes olid Nõukogude Liidus õppinud ja sealt endale naised kaasa toonud. Nemadki said koos oma sugulastega küllalt ahhetada Ungari priiuste ja võimaluste üle, sest vorstisorte oli seal lettidel kümneid ja muud tavaarigi leidus nii palju, et võttis silmad kirjuks.

Enim oli aga onule muljet avaldanud Budapesti esimene tasuline käimla. Tasuta peldikutega ei saanud seda võrrelda. Pigem võis seda pidada kultuuriasutuseks.

„Lähed uksest sisse ja sulle kummardab käterätti käsivarrel hoidev mees!“ muljetas onu sugulastele, kes teda suu ammuli kuulasid. „Maksad raha ja sulle naeratatakse! Mängib ilus muusika! Ma käisin seal kaks korda ja teine kord lasti veevulinat ja linnulaulu. Teed oma asjad ära, käterätiga mees ulatab sulle kummardades seebi ja kui käed on pestud, naeratades käteräti. Ja selle kemmergu omanikust oli saanud Ungari esimene miljonär.“

„Kas nad pühivad seal ka ajalehtedega? Mis paberist neil lehed on seal?“ tundis keegi huvi. „Mis ajalehed!?“ peaaegu karjatas onu. „Seal oli selline kollast värvi ülipehme paber, millist ma pole veel elu sees näinud,“ vastas ta ja kadus tahatuppa. Naasis sealt kollase WC paberi rulliga ning laskis seda sugulastel kätega katsuda ja silmaga imetleda. Sugulased tegid nalja teemal, millal ja kes seda paberit kasutada saab. Onu kinnitas, et seda ainsat rulli hakatakse välja tooma vaid väga erilistel juhtudel.

„Pecunia non olet!“ prahvatas Rommile järsku pähe see ladinakeelne sentents antiigiaegadelt, mis tõestas taas, et inimloomus ja selle vajadused on muutumatud läbi aegade, ajastute, tsivilisatsioonide ja poliitiliste režiimide. Balti jaama ümbruski oli nüüd täis müügiputkasid nagu vana Babüloni linna tänavad, kus võis samuti osta valmistoitu – ube ,kakke, õlut, pannkooke ja muud sealset nasvärki. Kõigele sellele mõeldes võis end kasvõi friikartuleid tellides ja hiljem potile istutades tunda otsekui tsivilisatsioonide uus lüli, mis ulatab käe järgnevatele põlvedele. Paberiga siis või ilma.

Kabiin oli muidugi kritseldustega kaunistatud… Millised võisid olla hingeavaldused roomlaste kempsudes? „Caesar seebiks?“ „Dominitianus on loll?“ „Brutus on õige rooma mees?“ Võib olla tõesti. Siin hakkasid silma umbes samasugused vaimusähvatused segamini nii eesti kui vene keeles – „Здеcь был Вася из Кохтла-Ярве 1993.“ „Värdjas Vasja!“ „Анцип чмо.“ „Laar on loll.“ „Все эстонцы фашисты.“ „Te olete ise fašistid, kuradi tiblad!“ „Вешай чухонцев!“ Kõigele lisaks muidugi roppusi ja isegi luulevormis ning see oli teatud mõttes koguni meeltlahutav. Selline sajanditele vastu pidanud kultuur ühendas ju, tegelikult, ka selle kempsu kogu tsivilisatsiooni vespasiaanidega, nagu neid kutsutakse Itaalias veel praegugi.

Ukse siseküljele oli pastapliiatsiga kraabitud soovitus: „Vaata vasakule!“ Sealt leidus tekst: „Vaata paremale!“ Paremalt seinalt omakorda: „Mida sa keerutad, istu otse!“ Rommi naeris rahvalüürikute leidlikkust ja tema silm jäi pidama ühel veidi pikemal tekstil, mis algas üsna kenasti: „Minu armas mees …“ Mis see võis olla? Lugemist jätkates selgus Rommile, et lugejate poole pöördus keegi ebatraditsioonilise seksuaalse sättumusega isik, kes oli jätnud kõrvale igasugused tühised viisakusvormelid ja loetlenud kohesusega üles kõik selle, mida ta tahaks ette võtta asjast huvitatud samasoolise partneriga.

Säästes lugejat rõvedatest üksikasjadest, olgu mainitud, et ükski kehaõõnsus ei olnud sellel edumeelsel ja valehäbist vabal isikul ununenud, neid kõiki tahtis ta pruukida ise ja pakkus eelarvamistest ja valehäbist priilt ka teistele. Kogu see tekst ajas Rommil klombi kurku ning ta ei suutnud seda moodsa aja tutvumiskuulutust lõpuni lugeda. Tal oli raske mõista, kuidas võisid selle „kultuuri“ esindajad üleüldse selliste asjadega tegeleda. Aga eks oli ka selline hobi ja käitumine aegade hämarusest käinud allakäinud tsivilisatsioonide juurde. Olgu siis mainitud kas või seesamune Rooma.

„Huvitav, kas ka vanas Roomas luusisid avatud meeltega omasooiharad ümber vespasiaanide, et sõlmida romantilisi suhteid oma latriinidel istuvate mõttekaaslastega?“ arutles Rommi ja viskas pilgu veel kord sellele tekstile. Õigemini selle alumisele reale. „Kui see kõik sulle meeldib, tule 7.aprillil kell 19 õhtul siia kabiini. Ootan sind!“

„Ptüi kurjam!“ vandus Rommi omas meeles. On ikka ajad ja kombed! „Kas võiks üldse olla sellist idiooti, kes siia selle perverdiga kohtuma tuleb!“ mühatas ta irooniliselt ja jäi korraga mõtlema. Tema kere läbisid külmad ja kuumad sähvatused. Täna oli 7. aprill! Ja kell!? Kell oli neli minutit seitsmest puudu!

„Mul on veel kolm minuti aega,“ lohutas end Rommi palavikuliselt ja valmistus evakuatsiooniks. „Kolm minutit, kolm minutit… Seda ei olegi nii vähe. Aga palju ka mitte,“ käisid Rommi peast läbi mõtted enne toimingute lõpetamist. „Aga kui ta kell on ees!?!?“ avastas Rommi ennast äkitselt täiesti reaalselt ja koletisliku perspektiiviga mõttelt.

Säästes head lugejat detailidest võib kinnitada, et nii kiiret lahkumist antud oludest ei olnud Rommi pärast ajateenistuse noorteaega sooritada suutnud. Võimalik, et ta ka ületas isikliku rekordi. Avades tualeti välisust oli ta valmis seisma vastakuti meela homoseksuaaliga ja temaga konfronteeruma. Õnneks ei olnud ukse taga kedagi muud kui kemmergu vardjatädi oma žurnaaliga, mille väljapoole keeratud leheküljel vaatas vastu värvitud silmadega ja irvel, pärani suuga superstaar Kirkorov.

Rommi põgenes keldrikorruselt üles, võttes kaks astet korraga, valmistudes põgenemismanöövriteks kaubanduskeskuse ostjate ja müügilettide vahel. Selleks ei olnud vajadust ja seisatudes märkas ta, et trepist laskub alla keegi meesterahvas. Tema nägu oli selja tagant võimatu näha. Kas see oli kevadises meeleolus seksuaalvähemuste esindaja? Või ehk keegi, kes võiks langeda tema ohvriks? Rommil tekkis mõte minna seda inimest hoiatama ja ta tegi mõned sammud koha suunas, kuskohast ta alles äsja oli ummisjalu põgenenud, ent siis tabas ta end mõttelt, et teda võidaksegi pidada selleks, kes on jätnud kabiiniseinale selle armuvalusa üleskutse ja see mõte kohutas teda kõige enam.

Rommi sättis oma sammud trammipeatusse ja jättis peagi maha selle kurjakuulutava koha, kus võis endalegi ootamatult saada kaasa kistud moodsate aegade väljakutsetesse. Ajani, mil inimsipelgate sagimise ülalpool asuvas riigimeedias kodanikke seksualismi piitsaga kuuletumisele sundima hakatakse, oli jäänud veel mitu head aastat aega. Võib olla ka mitte nii head. Aga seda Rommi siis veel ei teadnud. Ta lootis naiivselt, et see elamus oli vaid juhuslik arusaamatus, mis jääbki raudteejaama keldripeldikusse, ega tõuse sealt kõrgemale.

Kommentaarid