24.03.2018
Rahvariietes naised
Pühapäeval, 25. märtsil on paastumaarjapäev, üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, kevade alguspäev ja naistepüha.
Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist.
Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada.
Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud ja muud sellised tegevused kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta.
Maarjapäeva kui “naiste väe” püha on 1990. aastatel pühitsetud asutustes ja kõrgkoolides lauludega päikest tervitades, saunas käies ja puna maitstes.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine.
Rituaalsed toidud olid maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad, ülepannikoogid, karask, Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.
Puna joomine kuulub olemuselt analoogiamaagiliste tegevuste hulka. Usuti, et kindlal päeval annavad punast värvi joogid selleks aastaks puna näkku. Teatavasti peeti pikki sajandeid punavat või õhetavat nägu tervise ja ilu sümboliks.
Puna joodi Lääne-, Lõuna-Eestis ja saartel küünlapäeval, mujal aga maarjapäeval, mis ongi jäänud peamiseks puna joomise ajaks Eestis.
Kõige tuntum on olnud maarjapäeval seakontidega ennustamine. Need asetati põrandale ja pandi kokkuleppeliselt igale kondile tüdruku nimi. Kelle nimega kondi tuppa lastud koer esimesena haaras, see tüdruk sai esimesena mehele.
Maarjapäevi on veelgi: 2. juuli – heinamaarjapäev; 15. august – rukkimaarjapäev (Maarja surmapäev); 8. september – ussimaarjapäev (Maarja sündimise päev).
Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist.
Vanad rahvakalendri pühad vajuvad minevikku, rahva meeltest ära, nagu multikultuurlased ja globalistid sooviksidki. Neid peaks siiski meeles pidama, mälus alles hoidma, võimalusel ka tähistama, sest rahvakalender on meie side esivanematega Toonela teedel.