Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peep Leppik: mälestusmärke hindama kutsugem asjatundjad

-
29.01.2021
Vabadussammas on eesti rahvale omaks saanud, aga selle lahendus ja sagedased remondid riivavad ikka silma. Pilt on illustratiivne.

“Joala mälestusmärgiga seoses torkab eriti silma ühiskonna vaikne allakäik mõtlemise ja kultuuri vallas ning aiva laienev enesekesksus. Kui isegi mõjukad inimesed kasutavad sõnu „siga ja kägu“, siis? Avalik kunst võiks olla enam kasvatav, kui meelelahutuslik.

Mati Karmin on loonud ju täiesti professionaalsel tasemel mälestusmärgi; mitte väga originaalse, aga kunstiliselt vähemalt kaasaegse. Küll võiks „eemaldada“ sealt vilkuvad tuled, mis puhtalt tänase moega seotud.

Ka kunstis on kasulik  teada-tunda teaduse, antud juhul kognitiivse psühholoogia uuringuid. Põhjalikud eksperimentaalsed uuringud 20. sajandi 2. poolel selgitasid, et nägemistajumine  „võtab nagu vangi“ – segab olulisema tajumist, mida kunstis kasulik arvestada.

Meenutagem, kuis mõni aeg tagasi Pärdi muusikat esitati Estonias alasti mehe „taustal“. Selle idee tõi siia üks ameeriklane, kellele maksti isegi (suurt) „tasu“. Tegelikult surmas see muusika vastuvõtu või oligi eesmärk tuua rahvast vaid kommertslikult „kunsti juurde“.

Ehk vaadake, mis on järele jäänud kunagi alanud Eurovisiooni lauluvõistlusest – palju seal enam laulu on? Või Estonia kontserdisaali mitmed viimase aja kontserdid oma mõttetu tulevärgiga (raha!).

Kindlasti on oluline mälestusmärgi ja selle lähema ümbruse kooskõla. Kuna Joala esitas omal ajal levi- ja/või popmuusikat, siis vaikne-intiimne ümbrus siin kooskõla ei loo. Nagu ka Estonia juurde planeeritav Pätsi monument (mis samuti professionaalselt kavandatud) sobiks enam Toompea lossi aeda, sest see kant on Pätsi elutegevusega enam seotud. Estonia juures võiks-peaks kunagi siiski ka Georg Otsa mälestusmärgil koht olema.

Lihtsustatud on süüdistus avaliku konkursi puudumises. Me „Vabadussambale“ see ju korraldati ja tulemus? Et tal puudub kunstiline väärtus, on pool häda, kuid kasutatud materjal muudab samba lausa häbiväärseks. Mäletame, et meie kunstnikkond oli omal ajal sellise samba vastu – see suruti läbi võimuga.

Sestap kerkib alati küsimus – kes on hindajad? Ja nii kõigis eluvaldkondades… Omal ajal viidi Eesti koolides sisse nn õpetajate atesteerimine (selgitame välja tublid!). Minu saksa kolleegid küsisid kohe – aga kes on selgitajad (otsustajad)? Loodi vaid mulje demokraatiast, mille varjus oli hea onupojapoliitikat ajada. Seda näeme ka meie uutes nn omavalitsustes (resp vürstiriigikestes) ja mujalgi elus.

Samas on Vabadussamba ümbrus arhitektuuriliselt huvitavalt kavandatud, aga samba materjal tuleks kiiresti ümber vahetada  – asendada kasvõi graniidiga ja Vabadusrist ise kombineerida pronksiga – väärikamalt mõjuvate materjalidega. Kuid nn rahvalikud arutelud täna ei aita – piiratud mõtlemisega inimesed ei paku välja arukaid lahendusi. Otsigem seepärast veel asjatundjaid (kuni neid on)!“

Peep Leppik, teadlasest koolmeister