09.09.2019
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik soovitab lugeda ajaloodoktor Heino Arumäe mahukat monograafiat „Eesti ja Soome: sõjast sõjani“, milles räägitakse Eesti riigi tekke aegu tegelikult toimunust.
„Tänu nõukogude võimule,“ ütlesid inimesed omal ajal (ja vahel nüüdki) läbi kerge iroonia, kui midagi oli/on vaja meie elus „selgitada“.
Lugedes hetkel ajaloodoktor Heino Arumäe mahukat monograafiat „Eesti ja Soome: sõjast sõjani“ (kirjastus Argo, 2018), meenuski see ütlemine ja irooniat polegi vaja. Igale mõtlevale inimesele (rääkimata ajalooõpetajatest) kasulik-vajalik raamat. Usutavalt nooremale põlvkonnale ehk pisut raskusi tekitav – üle 600 lehekülje ju!
Harimatus ja ideoloogiad sünnitavad alati müüte. Jättes nõukogude-aegsed kõrvale, loovad ju poliitikud tänagi uusi. Kirjutasin, kuis Vikerraadios räägiti ühel Tartu rahu aastapäeval Eesti võidust Nõukogude Venemaa üle, rääkimata lääneliitlaste abil sündinud omariiklusest jne. Arumäe raamat põrmustab mõnedki neist ideoloogilistest müütidest.
Ajaloodoktor on teinud ära hiiglatöö, pannes kokku igati loetava raamatu just ulatuslike alusdokumentide põhjal. Nii saab selgeks, et meie „liitlased“ Läänes ei liigutanud sõrmegi Balti riikide iseseisvumiseks – maailmasõjast järele jäänud sõjamoona-varustust anti lahkelt vaid selleks, et siinse kahuriliha abil aidata Vene impeeriumis kukutada bolševikud ja meid siis taas impeeriumis edasi elama panna.
Et suutsime läbi Vabadussõja, Asutava Kogu, põhiseaduse ja parlamendi luua oma riigi, oli Läänele väga ebamugav. Nii tehtigi kõik, et seda iseseisvust de jure mitte tunnustada, eriti Prantsusmaa. Soomegi valitsus tegi seda alles 7. juunil 1920, mõjukad lääneriigid alles järgmisel aastal – 1921. Õnneks on toonased Soome poliitikud siiski märkinud, et Eesti välispoliitikas ei tehtud sel keerulisel teel ühtki arvestatavat viga! Braavo!
Aga USA ei tahtnud üldse kuulda Balti riikide iseseisvusest. Meie valitsuse esindajat Nikolai Köstnerit ei tahetud suvel 1921 isegi vastu võtta, talle anti mõista, et vaid altkäemaks 150 tuhat dollarit paneks vahest vabariiklased asjaga tegelema. Poolik tunnustus tuli alles järgmise aasta suvel – terminita de jure ja selgitusega, et Eestimaa kubermang on ikkagi vene „valgete“ impeeriumi osa. Kuid tänu „punaste“ võimule Venemaal, mis jäi püsima, saime siis iseseisvaks.
See ongi tõeline ajalugu, ilma müütideta. Põhjalikule lugejale pakub kindlasti naudingut kõik Balti liiduga seonduv – need tohutu keerulised suhted-vastuolud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel ja mõistagi – Rootsi ülbus. Milliseid konverentse peeti ja kuis oma parlamentides otsiti otsustele toetust!
Meie kõige säravamad poliitikud sel ajal olid (välis)minister Ants Piip ja dr. Oskar Kallas, aga palju me neistki teame. Kuid lugegem! Lugegem ise, sest peatusin algusel! Niikuinii hakkavad vahendajad ju looma uusi müüte. Hoidugem kasvõi sellest!“