15.10.2019
Pagulasnaised Helsingis.
Uute Uudiste kaasautor Paul Oja vahendab Põlissoomlaste liidri Jussi Halla-aho ammust kirjutist, mis näitab sajaprotsendiliselt migrantide ülemvõimu teket Soomes.
“Uued Uudised on lähiminevikus pühendanud paar kirjutist multikulti teemale. Täienduseks siinkohal väike pilguheit probleemile Soome lahe vastaskaldalt.
Põlissoomlaste erakonna praegune esimees Jussi Halla-aho oli 2006. aastal tagasihoidlik teadur Helsingi ülikoolis, kes oli äsja kaitsnud doktoriväitekirja muinas-kirikuslaavi keele alal. Tõsi, oma blogikirjutustega oli ta kolme aasta jooksul endale üsna suure pooldajaskonna kogunud. Tema blogi iseloomustab terav loogika, mõttekäikude arendamine loogilise lõpuni ja poliitkorrektsuse täielik puudumine.
Sisserännuga seotud probleeme nägi ta väga selgesti juba varakult. Suurelt osalt tänu tema blogikirjutistele oli ka peavoolumeedia omal ajal sunnitud vähehaaval hakkama teemale laiema avalikkuse ees tähelepanu pöörama.
Allpool väljavõtteid Jussi Halla-aho kirjutisest „Multikultuurilisuse probleeme“ (07.09.2006, Monikulttuurisuuden ongelmia, saidil www.halla-aho.com/scripta).
„Multikultuurilisuse probleeme.
Mõni on vahetevahel ikka küsinud, kas ma oleksin multikultuurilisuse vastu ka sel juhul, kui tegelikult saadaval olevad sisserändajad läheksid tööle ega teeks rohkem kuritegusid kui põhielanikkond. Ja vahetevahel olen isegi seda mõtelnud. Praktikas on küsimus akadeemiline, kuna tegelikult saadaval olevad sisserändajad, niisiis Euroopa vaatevinklist, on muslimid ja aafriklased, ja neid ei ole ükski euroopa ühiskond suutnud integreerida nii, et nad läheksid tööle ega teeks rohkem kuritegusid kui põhielanikkond. Aga kui siiski?
Tegelikult olemas oleva multikultuurilisuse teravad probleemid on kuritegevus ja sisserändajatega seoses vastuvõtvale ühiskonnale langev majanduskoorem. Kuid multikultuurilisus peidab endas ka kroonilist, kuritegevusega ja töö saamise keerukusega seostuvat probleemi, mis teeb kogu elu multikultiühiskonnas ebameeldivaks ja raskeks: see, et inimesed ei mõista üksteist ja et inimesed taanduvad üksikisikuist oma võrdlusrühmade esindajaiks.
[…]
Minu meelest monokultuurse ühiskonna oluline joon on siiski see, et seal saadakse ühtmoodi aru sellest, mis on sobiv ja mis mitte. Teisisõnu, inimesed mõistavad ja suudavad ennustada teiste inimeste motiive ja reaktsioone. Kõik jagavad arusaama näiteks sellest, mis on hea ja mis halb käitumine. Multikultiühiskonnas see sujuva suhtlemise seisukohalt keskse tähtsusega arusaamise aluspõhi laguneb pilbasteks.
Eeltoodu tuli mulle meelde, kui lugesin ühest eelmise suve kahetsusväärsest üksikjuhtumist. Üks polikliinik Hämemaal võttis kuuks ajaks tööle muslimist arsti. Arst ei ilmunud kokkulepitud koolitusse, mis pidi teda tööoludega kurssi viima. Kui ta lõpuks suvatses töökohale tulla, oli teda vastu võtmas medõde, mitte arst-kolleeg. Meie muslim solvus ja esitas kaebuse diskrimineerimisest töökohal. Edaspidi käitus ta agressiivselt ka muu personali suhtes ja esitas teise kaebuse selle kohta, et töökoha sööklas ei olnud pakkuda ilma sealihata toitu. Lõpuks, pärast kahenädalast kügelemist, jäi ta haiguspuhkusele.
Mõni päev tagasi kirjutas Ilta-Sanomat ühest Soome väikelinnas elavast somaallasperest, kes ei tahtnud vastu võtta lapsevankrit, mis neile soome maksumaksjate raha eest oli hangitud, sest see oli pruugitud. Pereisa oli pere kasutusse antud – tasuta – korteri aknast korterisse valmis pandud mööbli välja loopinud, kuna seegi polnud uus. Pereema sai sotsiaalkontorilt maksukohustuse kallisse firmariidepoodi, kuna ”perekonna sotsiaalne positsioon kogukonnas” eeldas vastavat riietumist.
Kui kõnesolev arst või kõnesolevad somaallased oleksid olnud valgenahalised kristlased, siis teeks igaüks nende käitumisest täiesti ilmsed järeldused ja kaebused lendaksid laia naeru saatel prügikasti. Kuid kuna nad esindavad teiselaadsust, tunnevad kõik asjaosalised end ebakindlalt. Kas see tüüp on tõepoolest sitapea või on ta kõigest muslim? Kas siin räägib nüüd isik või tema kultuur? Kuna teiselaadsus on puutumatu ja kuna läänemaise sekulaarkristliku ühiskonna paradigmade pidamine üldkehtivate mõõdupuudena on rassistlik, siis kas meil ikka on õigus pidada teda mölakaks ainult seetõttu, et ta meile läbi meie šabloonide sellisena paistab?
[…]
Sisserändajad on loomulikult ära õppinud, et eurooplased taganevad alati sammu või kaks sõnade ees ”see kuulub minu kultuuri juurde”. Kuna reeglina eurooplasel pole mingit aimu sellest, mis kõik mingi tulija kultuuri juurde kuulub, ja kuna õigus sisserändaja kultuuri eripära defineerida on loomulikult vaid sisserändajal endal, ja kuna sisserändajalt – mitte nagu põhielanikkonna esindajalt – ei või eeldada kultuurilist kohanemisvõimet, siis sisserändaja saabki võimaluse üle kanda vastutuse oma käitumise eest oma kultuurile. Kultuur käskis.
On muidugi võimalik õppida teiste kultuuride kombeid ja reegleid ja sel kombel arusaamatusi ära hoida. Probleem on selles, et valitseva dogma kohaselt tuleb soomlastel kohaneda tulijatega, mitte vastupidi. Kui Soomes elab saja eri kultuuri esindajaid ja soomlased peavad igaühe puhul eraldi selgeks õppima, kuidas nende esindajate juttu peab tõlgendama ja kuidas nendega peab rääkima, et kogemata ei vajutaks sellist nuppu, mis mingist rahvusest isiku paneb diskrimineeruma, suud vahutama ajavasse raevuhoogu sattuma või pommi kokku monteerima, siis koolis midagi muud enam õppida ei jõuagi.
Selline tõlgenduskasvatus oleks ehk mõistetav ühiskonnas, kus eri rühmadel olude sunnil tuleb koos elada. Samal ajal jääb eriti ebaselgeks, milleks nii konfliktialdist süsteemi meelega peaks üles ehitama. Milline on sellise ühiskonna lisaväärtus niisuguse ühiskonnaga võrreldes, mille liikmed sajanditepikkuse ühise ajaloo tõttu mõistavad üksteist ja kus kommunikatsioon toimub enam või vähem ühiste reeglite järgi?
[…]
Olukorda võiks võrrelda sellega, et alkohoolik Reiska ei suuda saabuda töökohale kaine peaga, nagu töö- ja ohutuseeskirjad nõuavad. Tööandja ütleb Reiskale, et ole nii alkašš kui tahad, pole meie asi, kuid siin sa oled kas kainena või üldse mitte. Reiska kas piirab oma õigust alkoholi liigkasutada või võtab lõpparve. Kas selline Reiska kõnnib diskriminatsioonivolinikule kaebama, et teda diskrimineeritakse tema alkoholismi pärast?
[…]
Kas linnavalitsus peab palkama lasteaeda musta kolliürpi kandva kasvataja ja kas mu tütred kaotavad õiguse lasteaiakohale, kui ma keeldun saatmast neid sellise veidra kuju käest naiselikku eeskuju saama? Kas polikliinik on kohustatud palkama muslimist arsti, kes tunneb oma tööd, kuid võib oma usu tõttu teenindada ainult samast soost patsiente? Kas patsiendid peavad oma maksumaksjarahaga kaks arsti kinni maksma, kuigi ka üks saaks hakkama?
Sallivusrahvas on vaimustuses muslimite teiselaadsusest. Argipäevaste konfliktide lahenduseks pakutakse, et me õpime mõistma tolle teiselaadsuse sisu, so. vältima kommunikatiivseid hundiauke nii sõnumite saatjana kui ka vastuvõtjana. Nagu olen ennegi kirjutanud, selline glorifitseeriv ja pugev lähenemisviis võtab muslimitelt motiivi ja eeldused paindlikumaks muutuda. Kui nad ise teavad juba ette, et nad on kõrgemad olendid ja kui me oma käitumisega näitame, et oleme samal arvamusel, miks nad peaksid tundma vajadust teha midagi ühiskonda integreerumise huvides? Kuid võib-olla just paindumatuses ja argielu jäigas rituaalide järgimises on põhjused, miks muslimite maailm elab mahajäämuse ja stagnatsiooni seisundis? Mohammed ütles 1400 aastat tagasi ära, kuidas asjad on. Maailm sai valmis, uusi ideid pole vaja, inimesel pole enam muud ülesannet kui oodata viimset kohtupäeva.
Lääneriikidel oleks võimalik oma muslimielanikkonda sellest ikkest vabastada, toimides nagu Reiska tööandja. Olge nii muslimid kui tahate, aga siin tehakse asju sel kombel, kuna: a) me olime siin enne ja b) see toimimisviis on globaalses võrdluses osutunud paremaks kui teie oma. Kui ei kõlba, minge ära. Kui lääne ühiskond ei sunni muslimeid muutuma, trambivad need edasi samas keskaegses soos, mille nad kodumaalt lahkudes maha jätsid. Muslimikogukonna seestpoolt, ilma välise ajendita, on asjatu oodata muutust, kuna – nagu eelmises lõigus juttu oli – selleks ei ole mingit motiivi. Ja mida suuremaks kasvab muslimikogukond, seda raskem on seda ka väljastpoolt mõjutada.
Teadvustavad ringkonnad räägivad tihti, kui raske on muslimil Soomes tööd saada. See tuleb loomulikult ainult ja tervenisti sellest, et metsasoomlases istub irratsionaalne viha teiselaadsuse vastu. Kuid kas siiski võiks juhtuda ka nii, et tööandja teeb arvestusi ja mõtleb, milliseid tagajärgi muslimi palkamisel võib olla? Muslimitel on nõudeid. Muslimite nõudeid ei või arutada, sest need peegeldavad Jumala ettekirjutusi. Muslimile tuleb valmistada oma toitu, sest meie rahvuslikke roogi ta süüa ei saa. Muslim peab mitmeid kordi päevas katkestama töö ja upitama taguotsa palvetamisvaibal.
Muslimiga rääkides peab oma sõnadega kogu aeg ettevaatlik olema. Muslim satub tõenäoliselt raskustesse, kui ta ülemus on naine. Kui muslim ise on naine, siis ta ei või töökoha medpunktis meesarsti juures käia. Kui tööandja mõnes neist – või lugematust hulgast muudest – asjadest teeb prohmaka, esitab muslim kaebuse ja süüdistab teda rassismis. Kui hästi läheb, siis kaotab tööandja ainult aega kohtuskäimise peale. Kui läheb halvasti, siis tuleb muslimile kompensatsiooni maksta. Miks küll peaks Häme polikliinik, millest varem juttu oli, kunagi veel muslimist arsti tööle võtma?
Taas kord pean imeks panema, miks just neil, kellel (nii tunde järgi arutledes) oleks nagu kõige vähem asja üldse midagi nõuda, miks just neil on eriti palju kultuurist tulenevaid kalleid erivajadusi. Miks kusagil pole nähtud selliseid sisserändajaid, kes nõuaksid, et nende maksumaksjate rahaga finantseeritud elamine peab olema hüperaskeetlik, kuna ”sorry man, meie prohvet X ja meie jumal Y on keelanud meil vastu võtta hüvesid, mida me ise pole ära teeninud”?
Miks Allah ja muslimikultuur nõuavad muslimeilt nii palju sellist, mille hankimiseks neil ilma lääne maksumaksjateta pole varandust? Aga võib-olla nad tegelikult ei nõuagi. Kuidas oleks üldse võimalik, et savionnist tulnud pagulase kultuur eeldab lääne firmariiete kandmist? Ehk on pagulane lihtsalt märganud, et meie, eurooplased, oleme õige lollid.“
Kui lugu oleks kirjutatud tänapäeval, siis oleksid mõningad väikesed rõhuasetused ehk veidi teistsugused, kuid oma põhiolemuselt tabab kirjutis täpselt sama hästi märki kui 13 aastat tagasi.”