Piret Kivi: minu kohtumine Putini ja polooniumiga

Satiir, Varia,
- Updated
©Internet
Putinlik jook.

“Öö oli sume ja lämbe. Ma vähkresin voodis ja ei suutnud kuidagi magama jääda. Just siis, kui olin viimsegi lootuse minetanud, kaotasin meelemärkuse ja vajusin painavate unenägude maailma.

Ma seisin keset paksu öist udu. Udu oli piimjas ja rõske. Ma ahmisin kopsudesse karget niiskust. Järsku haaras mind aga köhahoog, sest ma ei olnud üksi. Udust eraldus inimene. Ma tundsin ta kohe ära ja otsustasin põgeneda, kuid oli juba hilja.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vladimir Putin oli mind märganud ning kui kagebiit on tavainimest märganud, siis puudub tavainimesel enamasti vajalik erikoolitus, et uttu tõmmata. Tardusin paigale, valmis kõige hullemaks. Vladimir üritas vist naeratada, aga ma ei ole selles päris kindel, sest me viibisime udus nagu siil ja karupoeg ning oli ilmselge, et see karu oli lisaks suhkruvabale (!) ja valgurikkale (?) vaarikamoosile tarvitanud kõvasti Botoxit.

Vladimir: Piret!!! Tere tere vanakere hammas verel ulgumerel kogu pere!

Piret: (Misasja?)

Vladimir: No mis sa seisad seal nagu soolasammas! Vene saatkond on ju siinsamas ümber nurga. Padavai saatkonda ja joome koos alustassi kuuma teed.

Piret: (Nagu multifilmis või?)

Vladimir haaras mult tugevalt küünarnuki alt kinni ning asus mind enesekindlalt Vene saatkonna suunas tüürima. Teadvustasin teatava elevusega, et need päevad, mil pean jalgu ja kaenlaaluseid raseerima, on varsti igaveseks möödas. Polooniumi võlud. Järsku tundsin aga, kuidas mu silmile langes juuksekahl ning ma teadsin, et ma ei taha veel oma juukseid kaotada. Üritasin röökida: „Appi! Röövitakse!“, sest küüditatav peab ikka liberaaldemokraatlike jõustruktuuride abile lootma, aga ma ei suutnud. Milline kardavoi oleks valmis mu päästma Vladimir Putini küüsist? Vast vaid mõni enesetapja kalduvustega vaimuhaige?

Alles Vene saatkonna trepil saavutasin käest läinud olukorra üle mõningase elementaarse kontrolli ning teatasin Vladimirile kokutades ja peaaegu nutma puhkedes, et ma olen lojaalne Eesti Vabariigi kodanik ja seetõttu nõus astuma Vene Föderatsiooni territooriumile ainult siis, kui mu ühest käest hoiab kinni Donald Trump ja teisest tähtis Haagi sõjakuritegude tribunali kohtunik.

Üllataval kombel ei heitunud Vladimir üldse. Kuna Donald oli parajasti Ameerikas ja kohtunik Haagis, siis siirdusime me nagu Napoleon ja Aleksander Tilsitis neutraalsele territooriumile, kuigi meie puhul mitte parvele, vaid teemajja „Meelemb“, mis asus saatkonna vastas. Teemaja oli öösel avatud, aga inimtühi.

Meile toodi kohe kuuma teed ja kapsapirukaid. Jälgisin pinevalt Vladimiri käsi. Vladimir lisas teele tüki sidrunit (vist vana komme Saksamaa aegadest?), suskas endale Läti lehmakommi esihammaste taha ning võttis sügava ohkega mõned lonksud kuuma teed. Tema pinguletõmmatud põsed lõid õhetama nagu noorukil. Võtsin ka mõned sõõmud kanget teed ning haukasin kuuma kapsapirukat.

Vladimir: Hommikul tõuseb päike idast.

Piret: Tõepoolest.

Vladimir (kergelt provotseerides): Läti lehmakommid on Eesti omadest paremad.

Piret: Ma olen nõus.

Vladimir: Maitsvad kapsapirukad.

Piret: Väga maitsvad.

Vladimir: Rahvuse kestmise nimel on vaja, et abielu saaks olla ainult mehe ja naise vahel.

Piret: Ning abielu peaks olema riigi erilise kaitse all.

Vladimir: Ma olen nõus!

Piret: Õhtul loojub päike läände.

Vladimir: Nõus! Ja kaks pluss kaks on neli.

Piret: Nõus, aga ainult kapsapirukate puhul. Teetilkade puhul on kaks pluss kaks üks.

Vladimir (kämblaga vastu lauda lajatades ja lauale teetilku paisates, mis ühinesid minu sõnade tõestuseks kohe üheks loiguks): Vapustav! Ma olen nõus! Nõus! Nõus!

Piret: Kas sa Eesti lasteaedade uut seksiõpikut oled juba näinud?

Vladimir (pead vangutades): Jah, see saadeti mulle eile meilile. Ma saatsin turvamehed kohe ruumist välja sööklasse kalamarja sööma. Nad on pereinimesed ja ei suuda sellist jälkust vaadata. Minu spetsiaalne KGB koolitus valmistas mind muidugi ka sellise moraalselt kurnava materjali jaoks ette, aga (sügavalt ohates) kerge mul just seda õpikut lugeda ei olnud.

Piret: Kas teil ei saadeta mitte ilusaid naisagente koledaid vaenlasi võrgutama? Kas te mitte ei filmi neid, kui nad…

Vladimir (kiirelt kõrvale vaadates): Mina ei tea sellistest asjadest mitte midagi. Ma olen vaga ristiinimene, tervisesportlane ja lapsevanem. Muide, kas sa oled nõus, et see teemaja on väga armas? Me peaksime siin tihemini kokku saama ja kahekesi maailma asju arutama. Sinuga on nii huvitav.

Piret: Teemaja on armas. Sellega olen ma nõus. Aga me ei peaks enam kokku saama, sest me oleme vaenlased. Jumal tänatud, et siin praegu teisi inimesi ei ole. Muidu kirjutataks meist homses Delfis. Foto pandaks ka juurde. Ma ei elaks seda häbi üle.

Vladimir: Issand kui emotsionaalne sa oled! No kõigega ei peagi nõus olema. Vähemalt oleme me mõlemad liigist homo sapiens ja seega sama moodi inimesed. See fakt oleks ju meie fotol ka ilusasti näha.

Piret: Nõus.

Vladimir: Mille peale sa praegu mõtled?

Piret: Selle peale, et kui ma ausalt meie kohtumisest räägiks, siis tembeldataks mind putinistiks ja kremloidiks. Mul on keelatud sinuga sama meelt olla. Vahet pole, et ma olen väga uhke meie vabadusvõitlejate üle, kes Sinimägedes sinu punamõrtsukaid nottisid.

Vladimir (kalgilt): Nii et sa oled paadunud fašist?

Piret: Kes teisele ütleb, see ise on!

Vladimiri silmad tõmbusid kissi nagu Amuuri tiigril, kes valmistub mulle üle laua kallale kargama. Ma tardusin paigale ja nägin, kuidas Vladimiri käes oli järsku pisike klaasist Vigri, millele oli kirillitsas peale kirjutatud Tallinn ühe N-ga ja poloonium. Ma ei suutnud ka siis liigutada, kui polooniumivigril kruviti pea otsast ning rümbast täitus mu teetass hülgeverega. „Joo, fašist!“ kriiskas halastamatult Vladimir. Ma tahtsin põgeneda, kuid milleks? Otsustasin elada hetkes ning võtta elult vastu, mis pakutakse. Haarasin tassi ning kummutasin selle ühe sõõmuga. Kõik mu ümber läks pimedaks.

Kui ma üles ärkasin, olid mu juuksed juba skalbist irdunud ning jäid minust igaveseks padjapüürile. Minu kiilaspäisus mulle muret ei teinud, kuid tundsin end üpriski sandisti ja mõneti süüdi, sest olin ju Vladimir Putiniga mitmes punktis nõustunud. Luban, et edaspidi ei söö ma enam kapsapirukaid ega joo teed. Ma ei nõustu Putiniga enam mitte üheski asjas. Minu päike tõuseb lõunast ja läheb õhtul põhja.

Teadke, et edaspidi jookseb liberaalhunti ka üks karvutu isend.“

03.09.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused