Pole just kõige teravam pliiats: Kristina Kallas kurdab, et vanasti oli Eestis parem elu ja samas nuriseb, et valitsejad tahavad elada minevikus

Kristina Kallas on oma kummaliste avaldustega pidevalt silma paistnud.

Suure aplombiga püünele püüdnud, kuid haledalt parlamendist välja jäänud Eesti 200 esimees Kristina Kallas viriseb oma Delfis avaldatud poliitkolumnis kõigepealt, et Eestis pole enam kellelgi hea elada, et hea oli vanasti, seejärel ei meeldi talle, et elatakse minevikus. No mida sa siin võtad või mida jätad?

Kallas võtab julguse ja õiguse kõikide eestimaalaste nimel sõna, kirjutades „Mina aga vaatasin ja mõtlesin, et millal juhtus see, et kõigil hakkas ühtmoodi halb Eestis?“ Ja veel: „Ennast õnnelikuna tundjatena ei ole me kunagi silma paistnud erinevalt oma põhjanaabritest, kuid me oleme pidanud ennast hakkama saajateks, edukateks ja peaasjalikult tublides.

Kui proua Kallas pole kunagi õnnelikult tundnud, siis see on pigem tema isiklik probleem, mitte üldrahvalik mire.

Ta loetleb üles kõik, kellel on halb: poliitikul, ettevõtjal, õppejõududel, ehitajatel jne. Mitutuhat tähemärki negatiivsust, kus kõik probleemid on laiendatud teesile „kõigil on halb“.

Kas selline irisemine ongi Eesti 200 positiivne programm ja „pikk plaan“, millega nad arvasid tulevad Eesti elu uueks looma?

Oma sisutühjas arvamusloos jõuab end poliitikuks nimetav Kallas arusaamisele, et valitsuses ollakse kinni kas „ühed kauges Pätsu ajas“ või „17-aasta taguses noorkapitalistlikus Eestis“.

Loo lõpuks jõuabki Kristina Kallas järelduseni, et „ma ei taha jätta muljet, et mul on olema terviklik visioon sellest, kuhu me peaksime teele asuma“.

Selline on siis tema pikk plaan – viriseda, kritiseerida ja osatada ilma et midagi asemele pakkuda. Pole ime, et tema juhitav partei Riigikogusse ei pääsenud.

UU

Kommentaarid