Sveta Metštajeva suured unistused täitusid Kadriorus

Satiir, Varia,
- Updated
©Uued Uudised
Selle ukse taga sai Sveta lootust. Pilt on illustratiivne.

Noor vene poeet Sveta Metštajeva unistas juba lapsena presidenditoolist. Suureks sirgudes pidi ta aga nukralt tõdema, et see ilmvõimatu on. Kahe jalaga maa peal seisva täiskasvanud naisena mõistis ta ühel kenal päeval, mil vastumeelselt Eesti Vabariigi Põhiseadust lappas, et ta pole sünnilt Eesti kodanik, kuigi on kogu oma teadliku elu Lasnamäe nõlvadel veetnud.

„Pääseks kasvõi kordki elus presidendi vastuvõtule,” õhkas Sveta. Seal räägiks ta suu puhtaks, mida tegelikult eestlastest ja sellest riigist, kus ta elas, arvab. Aga nagu ütlevad venelased – metštat ne vredna ehk eesti keelde panduna – unistamine ei maksa midagi. Luuletajana oli Svetal juba ammu kõigest kõrini, kuna tema suurt annet ja teravat sulge märkasid kahjuks vähesed kamraadid, kaasa arvatud mõned Tallinnas elavad venelased ja neegrid.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Sveta treis parajasti uut poeemi, millest pidi tulema ülemlaul identiteediotsingutest vihatud sünnimaal: „Oh eesti riik mu õnn ja rõõm, ma vannun pühalikult, et esimesel võimalusel tõmban nahhui siit ja ükskõik kui palju eesti meesluuletajaid ei suudleks mu jäiseid käsi pimedas kuku klubis, vannun pühalik-patriootlikult, et oma esimese lapse saan ma neegriga, teise lapse teise neegriga, kolmanda lapse kolmanda neegriga, kusjuures viimane neist sünnib tüdrukuna, a seda probleemi annab tänapäeval õnneks lahendada,” kui järsku kirjutuslaua tagant püsti kargas ja tantsima hakkas nagu Archimedes vannist välja karates, avastades, et veri on paksem kui vesi.

„Heureka!” rõõmustas Sveta. Kõne oli tal ju valmis ja kohe-kohe käes ka presidendi vastuvõtt roosiaias nendele hulludele, kes 30 aastat tagasi kartulikoori süüa lubasid, aga seda tänaseni millegipärast teinud pole.

Järgmisel hommikul pani Sveta maski näo ette, peitis kõne mustandi hõlma alla ja silkas trammile nr 1, mida kaunistasid punapäise Jaana Tšernogorova plakatid.

„Oo, tädi Jaana, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel vahet teha,” palvetas Sveta kultuuriministeeriumi poole sõites. Sõjakalt multi-kulti aparašikutele roosiaia kõne mustandit justkui vene kirvest viibutades, ähvardas ta kaebama minna võrdõigusvolinikule Liisa Pakostale, kui talle propuskit ei anta, mispeale ulatati talle lõpuks punasele paberile kuldtähtedega kirjutatud ametlik luba teha visiit Kadrioru lossis resideeruvale Eesti Vabriigi presidendile.

Lossi trepist üles sammudes täitis Sveta rinda uhkus, et neid astmeid on ammustel aegadel tallanud tsaar Peeter I ja tsaarinna Katariina Suur. Endamisi vene hümni ümisedes „široki prastor dlja metštõ i dlja žizni, grjaduštšie nam atkrõvajut gada,” jõudis Sveta valgesse saali, kus teda ootas lossiproua, president Kersti Maksimovskaja.

Kerstil hakkasid silmad särama, kui Sveta talle oma uut luuletust tutvustas ja avaldas soovi roosiaias kõnet pidada, sest Sveta arust polnud proua president suutnud ellu viia unistust õmblusteta ühiskonnast. Aga tema, Sveta – täheinimene, veel näitab eestlastele, et see, mis on nad siia toonud, ei vii neid enam edasi.

„Vaadates tänast Eestit, on mul tunne, et suurelt unistamise ülemeelikust on võimaldatud vaid teatud osale siin elavast rahvast,” põrutas Sveta, lugedes presidendile kõne mustandit ette.

„Võib-olla olen ma naiivne, aga ma unistan riigist, kus iga inimene saab unistada suuremalt kui pelgalt elementaarsetest vajadustest. Kaugeltki mitte kõik pole sündinud siia ilma, nagu tänapäeva tõhususpõhise ühiskonna puhul öeldakse, korraliku stardipaketiga. Kui riik ei taga vajaminevat materjali ja korralikku väljaõpet, siis on väheke ennatlik ja isegi küüniline lubada inimesele vabadust olla oma õnne sepp.”

President plaksutas ja Sveta jätkas: „Me kas laseme oma silmadel järk-järgult süveneva pimedusega harjuda või hakkame kohe praegu, kohe praegu suunama valgust nendesse nurkadesse, mille olemasolu me oleme seni ignoreerinud või osanud seni peamiselt häbeneda.”

Kersti Maksimovskaja, kelle unistus roosiaia kuninganna rollist oli ammu purunenud, pühkis palgelt pisaraid ja ütles:

„Mine, Sveta, ja kõnele kõigile, kes on vaevatud ja koormatud, et sina läidad pimeduses elavatele eestlastele uue valguse ja annad neile uue hingamise. Kõnele ka neile, kes veel ei tea, kas nende kehas pesitseb mees, naine või maduuss. Räägi neile, et lapsed sünnivad küll naisest, harvadel juhtudel ka pühast vaimust, aga mehi pole varsti enam vaja, sest mina annan teadlastele suure rändrahnu ja nõuan, et nad uuriksid, puuriksid ja katsetaksid nii kaua, kuni uus inimene – olgu see siis homoseksuaalne tikkkontsadel tippiv ja roosa kleidi alla mune peitev mees või ülikonda kandev rämehäälne rinnatu naine, sünnitama hakkavad. Ja kõik see peab toimuma lähema 30 aasta jooksul. Aga sellest räägin ma ise. Sina, Sveta kõnele parem sellest, kellel on Eestimaal halb elada, nagu kunagi kõneles suur Vene poeet Nikolai Nekrassov sellest, kellel on Venemaal hea elada.”

Pisarsilmil tänas Sveta presidenti ja tahtis koguni lossiprouat suudelda, aga hirmust koroonaviiruse ees hoidis diskreetset pikivahet. Ta mäletas, mida tehti ukrainlastega, kes seenele läksid ja kartis, et tema kui lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas võidakse selle eest Orissaarde või mis veelgi hullem, koguni Siberisse asumisele saata.

Ja tõesti, tõesti, Sveta suur unelm saabki teoks. Ta peab roosiaias kuningannale ja tema õukonnale kõne, mis kogub kuulsust üle ilma, levib kulutulena nii peavoolumeedias kui allavoolu-rentsli-meedias.

Ka neegrikuningas Uhhuu-Muu-Keel Kurrunurruvutimaalt hakkab käsi hõõruma, kui loeb fakibukist Sveta pidukõnet: „Sestap olen siin, murdmas vaikust, teades, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus.”

Uhhuu-Muu-Keel saadab Svetale näoraamatu privasse lillesülemitest ja südamekestest – emotikonidest pikitud sõnumi, milles palub naise kätt ja lubab ta oma hõlma alla võtta ning Svetakesele-tähekesele palju väikeseid mustanahalisi kräsupäid teha.

Ja Sveta Metštajeva teinegi suur unistus läheb täide. Kodu poole kohvreid pakkima tõtates lehvitab ta Kopli trammi aknale kleebitud plakatilt vastu vaatavale tädi Jaana Tšernogorovale hüvastijätuks: „Aitäh, et toeks olid! Kohtume Aafrikas! Seal ei diskrimineerita venelasi ja iga naine võib sünnitada nii palju lapsi kui torust tuleb.”

Epiloog: Paljud unistavad helgest homsest ja paremast elust. Ehitavad pilvelosse ja rajavad selle ümber paradiisiaia, kus kõik inimesed on noored ja ilusad, rikkad ja targad. Ja see ei lähe neile punast krossigi maksma. Ka muldvana tädi Maali Tagametsast unistab õhtul magama heites, et ta uinuks igavesti ega ärkaks enam järgmisel hommikul üles. Kuid aovalges silmi avades ohkab ta vaid kurvalt, miks ta ikka veel elus on.

Vahendas Ann Pusi

Sõnaseletusi: svet – valgus; metšta – unelm, unistus

Kasutatud allikad: Sveta Grigorjeva luuletus ja kõne EV presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, 20. augustil 2020.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused