Tagasivaade minevikku: kuidas sepistati Võidupüha

Varia,
- Updated
©Scanpix
Venemaa kruvib tänavu patriotismi eriti üles, kuigi pandeemia ei luba suuri Võidupüha pidustusi teha.

Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjeldab, kuidas Vene “deržaava” püüdis kommunistliku režiimi ajal omale Võidupüha sepistada ja kuidas ta selle lõpuks Saksamaa kapitulatsiooniga ka sai.

“Tänavune 9. mai erutab meeli mitmel pool rohkem kui tavaliselt.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

„Meie ülesandeks on alal hoida mälestust rahva kangelasteost, kes oma ühtsuse ja monoliitsusega, töökuse ja ennastsalgavusega ning uskumatu kodumaa-armastusega tõi meile rahu, vabaduse ja sõltumatuse. Võidupäev on püha. mis ühendab põlvkondi. Me tunneme oma ajalugu ja oleme selle üle uhked!“

Ei, see ei ole tsitaat mõnest seltsimees Brežnevi poolt mahanämmutatud pühadekõnest. Tänapäeva venekeelne Internet on tulvil selliseid pompöösseid avaldusi, ikka ajaloo põhjal ja ajaloo alalhoidmise nimel tehtuid. Paljudes neist tõtt seevõrra, et vale koos püsiks, mitmes ei sedagi.

Minu jaoks on eelmise sajandi  olulisemad sündmused Euroopas kõige veenvamalt lahti seletanud ja läbi analüüsinud Viktor Suvorov. Annan siinkohal tema teoste mõttekäikudele tugineva lühiülevaate sellest, kuidas Võidupüha mõistet sepistati.

Pärast võimuletulekut Venemaal ei teinud kommunistid saladust oma plaanidest kogu maailm enda võimu alla haarata. Ainsat võimalust selleks nägid nad uues maailmasõjas. Pärast I maailmasõja ja Venemaa kodusõja meeletuid tapatalguid jooksis neil juba suu vett uute grandioossete lahingute järele – ikka inimkonna õnne nimel, kuidas muidu.

1920. aastal tungis Punaarmee Poolasse. Sihikule oli võetud Berliin. Kogu Euroopa töörahvas vene kommunistide meelest muud ei igatsenudki, kui Punaarmee omakasupüüdmatu abiga oma kodumaal revolutsioon püsti panna, ehk kaks aastat pärast suurt sõda uusi, kordades julmemaid tapatalguid alustada.

Euroopa töörahva entusiasm jäi miskipärast lõkkele löömata. Aga lipnikust ülemjuhatajaks roninud upsakas diletant Mihhail Tuhhatševski osutus väejuhina ümmarguseks nulliks ja Poola väed marssal Józef Pilsudski juhtimisel lõid kutsumatud revolutsioonitoojad Poola territooriumilt kähku välja. Võidupüha mõiste jäi sündimata.

1925 – 1926 ilmunud Adolf Hitleri teose „Mein Kampf“ esimene tõlge tehti vene keelde. Tiraaž tõenäoliselt kuigi suur ei olnud, kuid Stalin luges seda raamatut väga tähelepanelikult. Ilmselt nägi ja taipas ta juba siis, et siin on poliitik, kes on võimeline kogu Euroopale tule otsa panema – kui talla sobivad eeldused luua. Ja siis… Venemaal on rahvast ja maavarasid palju. Esimesed viisaastakud olid juba planeeritud lääneriikide abiga relvade tootmiseks vajalikku rasketööstust üles ehitama. Kui aga sõda juba käib, siis pole raske agressori ohjeldajana kannatajatele appi söösta ja „vabastatud“ riikides endale sobiv võim kehtestada.

1932. aastal toimusid Saksamaal parlamendivalimised. Tulemused näitasid, et Saksamaal on kaks suurt parteid – suurimana natsionaalsotsialistid, järgmisena sotsiaaldemokraadid, ning üks väiksem – kommunistid. Ei natsid ega sotsid ainuüksi oma jõududega võimu võtta ei saanud.  Et valitsust moodustada, vajas kumbki partei koalitsioonipartneriks väiksemat erakonda.

Kommunistidel oli valida – kas minna valitsusse koalitsioonis sotside või natsidega. Kuid kommunistlik partei Ernst Thälmanni juhtimisel oli Moskvas paiknevast Kominternist täielikult sõltuv. Nii et kui Moskvast tuli käsk „ei mingit koostööd sotsiaaldemokraatidega“, ei jäänud kommunistidel muud üle kui natsidega koalitsioon moodustada. Valitsuskoalitsiooni suurema erakonna esimehest Adolf Hitlerist sai 1933. aasta jaanuaris Saksamaa riigikantsler.

Hispaanias puhkes 1936. aastal kodusõda Francesco Franco toetajate ja vabariiklaste vahel. Esimesi toetas Hitleri Saksamaa, teisi Stalini juhitud Nõukogude Liit. Tähtsaimad lääneriigid aga hoidsid nii rangelt neutraliteedipoliitikast kinni, et suuremat leeki sellest sädemest ei tõusnud.

1938. aastal neelas Hitleri Saksamaa alla Austria ja jupi Tšehhoslovakkiat. Jõuliste vastumeetmete asemel, mis oleks kontinendi uude sõjatulle paisanud, eelistasid lääneriigid Münchenis Hitlerile järele anda – ehk on tal nüüd isu täis saanud. Suur sõda jäi jälle süttimata.

Viktor Suvorov on ära tõestanud, et 19. augustil 1939 pidas Stalin Poliitbüroo istungil kõne, millest alates võttis Nõukogude Liit ise otsustavalt kursi sõja vallapäästmisele. Esimese asjana saadeti 21. augustil Berliini kutse saata Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvasse mittekallaletungipakti alla kirjutama.

Von Ribbentrop saabus Moskvasse 23. augusti keskpäeval. Kohe alustati läbirääkimisi. Kolme tunniga olid kaubad koos ja leping alla kirjutatud. Nõukogude Liidu nimel andis lepingule allkirja välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov.

Saksamaal oli nüüd tagala kindlustatud ja Euroopas vabad käed. Pakti salajaste lisaprotokollidega olid kahe kõrge lepinguosalise vahel asuvad riigid nagu Soome, Poola, Balti maad jne. kenasti ära jagatud, mis kellele saab.

1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. NSV Liit oleks kokkuleppe kohaselt pidanud sama tegema, kuid Stalin teatas ootamatult, et oi, meie väed ei ole veel valmis. Punaarmee alustas sissetungi Poolasse alles 17. septembril. Nii jäi sõjategevuse alustaja kahtlase väärtusega au ainuisikuliselt Hitleri õlgadele, Stalin aga võis pärast öelda, et tema läks poolt Poola rahvast natside ikke alt ära päästma.

1941. aasta suveks oli suurem osa Euroopast kas Saksamaa võimu all või temaga liitlassuhetes. Stalin oli ausalt salaprotokolle täites Baltimaadele ja Bessaraabiale käpa peale pannud. Ainult Soomega oli tekkinud tõrge. See vapper rahvas jäigi Stalinil alistamata.

Nüüd oli aeg asuda vabastusretkele Euroopasse. Viiemiljoniline Punaarmee hakkas koos kujuteldamatu hulga sõjatehnikaga liikuma läände, et piiriäärsetel aladel lähtepositsioonid sisse võtta. Väed pidid asuma pealetungile 6. juulil 1941.

Hitler jõudis oma lepingupartnerist kaks nädalat ette. Wehrmacht ületas NSV Liidu piiri 22. juuni varahommikul.

Hoop oli kohutav. Sõjavägi, mis parajasti õlitab püsse ja võtab rongi pealt tanke maha, ei ole võimeline tõsist vastupanu osutama. Kuid N. Liidu potentsiaal oli siiski Saksamaa omast võrreldamatult suurem.

7. mail 1945 kirjutati Reimsis alla Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonile lääneliitlaste ees. Nõukogude poole nõudmisel kirjutati samasugusele dokumendile alla ka 8. mai hilisõhtul Berliinis. Moskva aja järgi oli sel hetkel juba käes 9. mai. Kaua sepistatud Võidupüha mõiste oli viimaks ometi sündinud!

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega 8. maist 1945 kuulutati 9. mai „üldrahvalikuks pidupäevaks“ ja puhkepäevaks. Ka järgmisel kahel aastal oli 9. mai puhkepäev. 23. detsembril 1947 andis aga sama Ülemnõukogu Presiidium välja määruse, millega Saksamaa üle saavutatud  võidu püha tavaliseks tööpäevaks kuulutati.

Miks siis nõnda? Nii tähtis päev ju ometi.

Stalin taipas hästi, et marksismi teooria alusepanijatel oli olnud õigus. Kommunistlik ühiskond võib püsima jääda ainult siis, kui see režiim kogu maailmale vägisi peale sunnitakse. Kui kommunism peab pikemat aega eksisteerima koos normaalse, vaba ühiskonnaga, siis lõpuks ta laguneb. Mis N. Liidus ka juhtus.

Seepärast oli Stalinil hädasti vaja täielikku võitu alguses Euroopa üle, et sel alusel juba kaugemaid sihte seadma hakata. See võit jäi saamata. Hitler oma lõppkokkuvõttes enesetapjaliku rünnakuga solkis põhjalikult ettevalmistatud plaanid ära ja sundis N. Liitu võitlema hoopis enda ellujäämise eest. Edasine sõjategevus oli N. Liidul suurelt osalt improvisatsioon ja sõja tulemus hoopis lahjem kui algul mõeldud.

Raamatus „M-päev“ kirjutab Viktor Suvorov: „Sõja tulemusena sai Stalin endale kõigest Poola, Ida-Saksamaa, Ungari, Jugoslaavia, Rumeenia, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Hiina, pool Koread, pool Vietnami. Kas Stalin siis nii tagasihoidlikku tulemust taotles?“

Nii kaua kui Moskvas olid võimul vana stalinliku kaardiväe esindajad, oli võidu aastapäev tavaline tööpäev. Stalini tiimi liikmed teadsid hästi, et pühitseda pole siin midagi. Alles 1964. aasta sügisel, kui Nikita Sergejevitš Hruštšov, viimane stalinlik mohikaanlane, pumba juurest kõrvale nügiti ja koha võttis sisse autasudele ja pidustustele maias Leonid Iljitš Brežnev, muudeti ka Võidupüha jälle riiklikuks pühaks.

Kui praegu venekeelsesse Internetti pilk heita, siis sealt leiab tohutul hulgal sõjateemalisi saite ja linke. See on nagu lõputu soo, kuhu võib sumpama jäädagi. Pateetilisi hüüatusi ja igasuguste patriootiliste algatuste kirjeldusi on lõpmatuseni.

Sõna poliitika tuleb kreeka keelest ja tähendas algselt linnriigi kodanike elu korraldamist. Kui poliitikas ehk ühiskonna kodanike elu korraldamise alal millegagi eriti hoobelda pole, aga kangesti tahaks suurriik olla, siis ei jää ju muud üle kui mingi võidupüha võtta ja see üldrahvaliku õndsuse õhupalliks puhuda. Isegi kui selle tegelikku tausta oleks pigem põhjust häbeneda – nii nagu paljud sakslaste põlvkonnad oma minevikku on häbenema sunnitud.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused