Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (6. osa)

Varia,
- Updated
©UU
Toivo Tasa

Kus on Eesti kaitsmise nõrgad kohad? Oleme rääkinud rannikukaitsest. Kas see on üks meie pehme koht? Kauane Eesti diplomaat Toivo Tasa sirvib “Piirivalve päevikut 1990 – 2000”, et tuletada lugejale meelde, kuidas Eesti sõjaväestatud piirivalvet üles ehitati ja seejärel lammutama hakati.

Astume korraks praegusesse aega. 23. mail provotseeris Minsk väga ohtliku hübriidse vahejuhtumi Valgevene – Leedu piiri lähedases õhuruumis, kus sõjalise jõu ja valega sunniti Valgevenes maanduma Ateenast Vilniusse teel olnud reisilennuk. Teisiti öeldes, vahejuhtum toimus Valgevene – NATO piiri õhuruumis. Valgevene soovis kätte saada lennukis viibinud opositsiooniaktivistid. Niisugune inimelusid ohustav Minski jõudemonstratsioon koos Putini äsjase Ukrainat tühistava artikliga on uueks selgeks ohusignaaliks meie ning meie liitlaste jaoks. Kas oleme valmis? Paar nädalat varem 3. mai õhtul ETV “Välisilmale” antud intervjuus ütles meilt lahkuma valmistuv NATO lahingugrupi ülem Eestis, briti kolonel Paul Clayton, et NATO lahingugrupi integratsioon Eesti Kaitseväe 1. jalaväebrigaadiga on olnud muljetavaldav. Tema sõnul on Eesti kaitseväe võimekus väga kõrge.

Saatejuht uuris lisaks: “Kus on Eesti kaitsmise nõrgad kohad? Oleme rääkinud rannikukaitsest. Kas see on üks meie pehme koht?

Clayton: See on üks teema, mida on avalikkuses palju käsitletud. Ma leian, et Läänemere julgeoleku tagamine ja kommunikatsiooni tagamine on tähtis, aga tervikuna on Eesti kaitsejõud mulle oma valmisolekuga avaldanud muljet. Välkõppused, mida ma olen näinud, on olnud väga head. Professionaalse sõdurina olen jälginud teie sõdurite võimekust liikuda koos varustusega väga lühikese ajaga ja see on tõeline tugevus.

Saatejuht: Kui kujutame hetkeks soovimatut stsenaariumi, kus rohelised mehikesed ületavad Eesti idapiiri. Mida NATO lahingugrupid selles olukorras teha tohivad?

Clayton: Teie kirjeldatud stsenaariumiga tegeleks Eestis siseministeerium. Meie oleme kaitseministeeriumi alluvuses ja tegutseme koos Eesti kaitseväega vastavalt korraldustele, mille saame oma pealinnadest – Londonist, Pariisist, Kopenhaagenist – ja NATO juhtimisstruktuurist. See on üsna keeruline olukord, aga alustuseks teeksime täpselt seda sama, mida Eesti kaitsevägi teeb.

Saatejuht: Nii et teil ei oleks vaja korraldusi Londonist või Põhja-Atlandi Nõukogust, et sekkuda? Te alluksite Eesti kaitseväe korraldustele?

P. Clayton: Et oleks selge, teie kirjeldatud roheliste mehikeste stsenaariumiga tegeleks siseministeerium. Kui meil oleks konventsionaalne konflikt, mis oleks täielikult kindlaks tehtud ohuna Eesti julgeolekule, siis võtaks üle Eesti kaitseministeerium ja meie sekkuksime vastavalt NATO protokollidele.

Saatejuht: Ja mida NATO protokollid sellises olukorras ette näevad?

P. Clayton: Me oleksime siin. Heidutuse peamine sõnum on see, et oleme siin, et integreeruda täielikult Eesti kaitseväega, kui see peaks olema vajalik.

Saatejuht: Aga kust te oma korraldused saate?

P. Clayton: Me saaksime need läbi NATO, aga olen kontaktis ka Londoniga. Meil on süsteem, et delegeerida otsused, nii et saaksime osaleda. Aga kohe, kui see otsus on tehtud, võitleks NATO lahingugrupp külg külje kõrval Eesti 1. jalaväebrigaadiga Eesti kaitsel.

Saatejuht: Aga see vajab poliitilist otsust Londonist või Brüsselist?

P. Clayton: See liiguks mööda neid käsuahelaid ja kohe, kui on selge oht konventsionaalseks konfliktiks, tuleks see otsus väga kiiresti.

Saatejuht: Olete selle kindlasti läbi mänginud. Kui kaua sellistel puhkudel rohelise tule saamiseks läheb?

P. Clayton: Me oleme need stsenaariumid mitmete õppuste käigus läbi rääkinud. See toimub tihedas koostöös teie kaitseministeeriumi ja meie juhtimisstruktuuridega pealinnades. Õppuste puhul on väga keeruline öelda, kui kaua need otsused täpselt aega võtaks, sest arvestada tuleks ohu erinevate faktoritega alates majandusest lõpetades diplomaatiaga. Nii et väga raske on konkreetselt vastata.

Saatejuht: Te lahkute peagi NATO lahingugrupi ülema ametist Eestis pärast kahte aastat. Mis on meie kaitsevõimekuses muutunud teie siinviibimise ajal?

P. Clayton: Ma olen näinud NATO lahingugrupi süvenenud integratsiooni Eesti 1. jalaväebrigaadiga. See on paranenud ja standardiseeritud nagu nelja-aastase koostöö puhul eeldada võiks. Ma vaatan Suurbritannia, Prantsusmaa ja Taani lahingugruppi Eesti 1. jalaväebrigaadi koosseisus nii nagu ma vaataksin iga üksust Suurbritannia brigaadis. See integratsioon on olnud väga muljetavaldav. Teine asi, millega ma rahul olen, on suhtlus Eesti Kaitseliiduga. Meil on tekkinud suhtlus kõigi piirkondadega, pakume neile väljaõpet, mis on tõstnud ka nende võimekusi.”

Hea lugeja, nagu näeme, siis kahjuks Eesti piirivalvet, mis allub PPA koosseisus siseministeeriumile Eestit tundev kolonel Clayton oma läbiproovitud partnerite seas ei nimeta. Paraku on siseministeerium see võtmetähtsusega riigiasutus, mis peab riigipiiri kaitsmise tule esimesena enda peale võtma. Ka siis, kui tulevad “ainult” ebaseaduslikult piire ületavad migrandid või nende seas ka kuritegelikud rohelised jm. värvi mehikesed. Kuid kuidas neid takistada, kellega ja millega? Telkide ja tõlkidega, nagu arvab PPA? Eks Clayton teadis hästi, et tänase hädise politseijõuga Eesti siseministeerium ja tema kärbitud tegutsemisvõimega Eesti piirivalve partnerluspotentsiaal pole ohuolukorras piisav. Taastamata on Eesti sõjaväestatud piirivalve tulemusliku tegutsemise peamine eeldus – piirivalve eraldiseisev professionaalne käsuliin koos pädevate juhtidega. Täiesti teadvalt, pahauskselt, sest sellest vaatab politseinikest kujundatud juhtkond kuritahtlikult mööda. Niihästi siseministeeriumi kui ka piirivalvet on kerglased poliitilised tüürimehed seadnud juhtima peamiselt politseiametnikke. Ministeeriumi juhtkonna ja viimase tosina aasta siseministrite – selgesti välja arvatud EKRE ministrid M. Helme ja A. Laneman – poliitiline ning praktiline pürgimus ei ole olnud Eesti riigipiiri ning piirivalve sõjaväestatud kaitsesuutlikkuse, sealhulgas meesjõu taastamine, rääkimata selle suurendamisest või piirivalveorganisatsiooni juhtimise selgest omaette käsuliinist. Kas tõesti unustati, et tegemist on lisaks Eesti riigi piirile ka EL ja NATO piiriga? Jah, unustati. Kuid mitte kogemata!

Teenekas Eesti sõjaväestatud piirivalve taastaja, koolidirektor, omavalitsustegelane ja praegune Riigikogu liige Riho Breivel (EKRE) tõdeb äsjases koguteoses “Ilvese jälgedes. Meenutusi Eesti piirivalvest” lk. 88 selgete sõnadega: “Paraku katkes piirivalve iseseisev areng 2010. aastal pärast pealesunnitud ühendamist politseiga. Tugeva ja hästitoimiva ametkonna lammutamise taga seisid otseselt sotsiaaldemokraadist siseminister Jüri Pihl ning erakonna IRL ministrid Marko Pomerants ja Ken-Marti Vaher. /…./ suurimaks likvideerijaks kujunenud Pomerants allutas piirivalvurid täielikult politseilisele juhtimisele. /…./ Täites entusiastlikult poliitilisi suuniseid, suhtus politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher piirivalve käsuliini hävitamisse ning isikkooseisu ümberkantimisse täie tõsidusega. See tekitas korvamatut kahju ka piirivalvurite motivatsioonile, alandades töötajate väärikust, madaldades piirivalve traditsioone ning sundides endistele kaitseväelastele peale politsei mentaliteedi. Ametite ühendamise tagajärjeks oli enneolematu piirivalveteenistusest lahkujate laine.”

Kas seda siseministeeriumi ja PPA politseinikest juhtide kahjulikku tegevust tänase just riigipiiril kasvava ohu palge ees kahetsetakse? Ei, kahetsust ei paista. Eesti piirivalvuritest omaette palju juttu ei tehtagi. Näitlikustamiseks selline kõigile tuttav seik: kui praegused piirivalvejuhid fotodele või TV-kaamerate ette satuvad, siis ilutseb nende vormiriietuse rinnal ja välivormi peakattel uhkelt vaid eralduskiri “Politsei”, aga mitte “Piirivalve”. Ent kahjuks jääb – olgu või ülemusest – politseinik lahinguolukorras sõjaväestatud piirivalvuri kõrval pelgaks tsivilistiks, kes näiteks üle piiri trügiva vastase võitleja (combatant) jaoks on oma relvaga vaat et pigem väljaspool seadusi seisev korrarikkuja.

***

Piirivalve päevikust loeme:

 

“1995
Piirimenetlus ei tohi kahjustada riikidevahelist suhtlust. Tarmo Kõuts

 

Eesti piirivalve taasloomisest möödus viis aastat. Terve aasta jooksul jätkusid piiriläbirääkimised Venemaaga isevooluteed ning ebamääraste delegatsioonide tasemel. 25. juulist pärineb valitsuse otsus, milles pandi välisministeeriumile ülesandeks “intensiivistada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimist”.  Intensiivistamine tähendas aga põhiliselt seda, et Eesti loobus sügiseks lõplikult Tartu rahu territooriumide tagasinõudmisest. Ekspertrühmade nõupidamisel keskenduti maa-alade vahetamisele. Eesti soovis piiriõgvendusi maismaal, näiteks Saatse saapa juures, Venemaa vajas rohkem liikumisruumi oma sõjalaevadele Peipsil ja Lämmijärvel.

Eesti ulatuslikku merepiiri kontrollis jõudsalt arenenud piirivalvelaevastik. Piiri valvamise kõrval tegeles viimane ka merepääste, vete- ja kalakaitsega.
1995. aastal osutati abi rohkem kui poolel sajal korral. Püüti läbi ajada võimalikult väikeste meeskondadega, rakendati omamoodi kokkuhoiutaktikat. Kutseliste piirivalvurite ja ajateenijate vahekord piiril oli üks kolmele.
Merepäästeks olid piirivalvurid valmis kõigis 30 rannakordonis, neile lisandus veel viis kordonit. Piirivalvuri kodus oli olemas vastav jälgimisaparatuur, 15 radarjaama katsid hea ilmaga kogu Eesti ranniku. Endistelt kalurikolhoosidelt sai piirivalve neli raadiojaama, mis olid võimelised vastu võtma hädasignaale merelt.
Piirivalve asus Ida-Virumaa piirilõigule radareid paigaldama. Esimene paigaldati Narva-Jõesuusse.

Eesti maismaapiiri väljaehitamisel esines mitmeid probleeme, nii käsitleti üht osa sellest kontrolljoonena. Välja ehitamisel olid Narva, Ikla ja Koidula piiripunktid, ehitustöödega loodeti alustada Luhamaal.

Riigieelarvest sai piirivalve 180 miljonit krooni. Märkimisväärset abi saadi Soomelt, Rootsil ja teistelt riikidelt, abina saabuv tehnika oli kasutamiskõlblik, ent siiski vana ja selle kasutamine kujunesid remondi- ja ekspluatatsioonikulusid arvestades küllaltki kalliks.

Eesti piirivalve võis vajadusel arendada operatiiv-jälituslikku tegevust, selles osas olid Eesti piirivalvel  konkreetsed koostöölepingud Soome, Vene ja Läti piirivalvega. Kokku oli lepitud infovahetuses ja teatud ühistoimingutes piiril, aga ka esindajate kohtumises. Vene piirivalvega arendati koostööd ka operatiiv-jälitusliku tegevuse korraldamisel, et tõkestada organiseeritud kuritegevust piiril.
Suurim edasiminek oli piirivalveameti peadirektori sõnade kohaselt varastatud autode piiril kinnipidamine. Piirivalveameti peadirektori jutu järgi taheti salakaubana Venemaalt Eestisse tuua peamiselt narkootikume ja Eestist Venemaale viia relvi.

25 jaanuaril anti Tallinna piirivalvesadamas meie piirikaitsjatele üle Soome piirivalvelaevad Viima ja Silmä ning  Rootsi Suveräänsusfondi kingitusena kümme mootorsaani Lynx 5900. Laevad said oma uuteks nimedeks Maru ja Kõu ning olid mõeldud patrullimiseks Eesti majandusvööndis ja päästetöödeks, mootorsaanid aga patrullimiseks Peipsi järve jääl.

Autodega Volvo toetas Eesti piirivalvet Rootsi politsei, rootslased aitasid soetada ka passikontrolli tehnikat ja narkootiliste ainete testimise vahendeid. Kanada ja USA kinkisid passikontrolli tehnikat. Venelastelt saadi omal ajal esmane passikontrolli alane tehniline koolitus. Paraku ei olnud Eesti passid siiani tehnilise teostuse poolest masinal loetavad, mis oli oluline tingimus riikidevahelisele viisavabadusele. Oluliselt korraldati piiril riikidevahelist andmevahetust.

Piirivalvet käsitlevas ajakirjas “Politsei” korraldatud küsitluse põhjal pidas Tallinna piirkonna ülem leitnant Raivo Terve üheks valusamaks probleemiks piirivalves piisavalt kvalifitseeritud ja elukogemustega kaadri puudumist. Piirkonnas komplekteerimata ca 75 ametikohta täitsid ajateenijad. Vene keelt kõnelevate ajateenijate kasutamine piiril oli puuduliku eesti keele oskuse tõttu raske.
Ida-Viru piirkonna ülem kapten Riho Breivel kurtis nõrga üldise harituse üle. Kagu piirkonna ülem leitnant Rein Orav märkis, et konkreetselt piiri valvava inimese kohta tuli üldpikkusega 200 kilomeetrit pikal kagupiiril valvatavat piirilõiku 1,75 kilomeetrit. See tähendas, et tõhusa teenistuse organiseerimiseks oli elukutselisi piirivalvureid liiga vähe. Inimeste kõrval vajati ka vastavaid valve- ja vaatlusvahendeid. Olemasolev masinapark oli vananenud, olmetingimused halvad.
Lääne-viru piirkonnaülemale major Fred Kaasikule tekitasid kõige rohkem probleeme merekontroll, tehniliste vahendite puudumine ja kalurid, kes käisid merel paatidega, mis iga pisema loksumise peale ümber läksid.
Peipsi piirkonna ülem kapten Mati Pokkinen ei olnud rahul isikkoosseisu vähesuse ja väljaõppega, tehnika-, raha- ja mobiiltelefonivõrgu puudumisega ning laevade navigatsiooniseadmete puudulikkusega.
Hiiumaa piirkonna ülem kapten Mart Savioja oli rahul peaaegu kõigega, viitas vaid probleemidele mõnede Vene laevadega.
Pärnu piirkonna ülem leitnant Alvar Vallau lootis tõhustada koostööd kohalike elanikega. Tõsist tööd tuli tema arvates teha merepääste alal Pärnu ja Liivi lahel, kus piirivalve pidi haarama kohalikke kalamehi.
Saaremaa piirkonna ülem vanemleitnant Mati Heinmets kurtis, et ei valda täies ulatuses informatsiooni laevaliikluse kohta, kuna radarijaamad ei kata üksteist. Tema arvates nappis ujuvahenditest ja kopteritest.
Valga piirkonna ülem major Uno Kaskpeit ei olnud rahul kapitaalehituseks määratud rahade saamata jäämise pärast.
Korteriprobleem kummitas pea kõiki piirkonnaülemaid.

Tallinnas ei antud piirivalve käsutusse ühtegi neist 350-360 korteris, milles elasid Vene piirivalveohvitserid. Lahkuvatel Vene ohvitseridel lubasid Tallinna linnavõimud oma riigilt tasuta saadud korterite asustamisõigus ära müüa näiteks firma Ruum vahendusel. Selle tulemusena siirdusid Vene piirivalveohvitserid jõukate inimestena Venemaale, kus Vene riik eraldas neile korterid.
1995. aasta riigieelarves eraldati piirivalve elamufondi loomiseks Narvas kolm miljonit krooni.

Veebruar 1995

Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril tähistas kolmandat sünnipäeva piirivalve orkester. Kasseti “Ühel häälel, ühel meelel” müüdi ootamatult suure eduga ja seetõttu pääses see mitmesse edetabelisse.
Suvel võttis Eesti Piirivalve Orkester koos Poola Piirivalve Orkestri ja Läti Kaitseväe Orkestriga osa Leedu politsei orkestrite festivalist ning osales seejärel Riias toimunud Põhja-Balti muusikafestivalil.

Eesti Vabariigi 77. aastapäeva puhul andis piirivalveameti juhtkond kindralmajor Aleksander Einselnile piirivalveohvitseride teenetemärgi Piirikotkas eriliste teenete eest Eesti riigikaitse tugevdamisel.
Rootsi suursaadik Lars Grundberg pälvis eriliste teenete eest Eesti piirivalve Auterarelva.
Piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts andis teenekamatele ohvitseridele välja 46 teenetemärki Piirikotkas Eesti piirivalve taastamise, kindlustamise ja arendamise eest.

1 veebruarist anti Vabariigi valitsuse määrusega nr. 85 piirivalveametile kohustus teha mereotsinguid, päästa inimesi ning jälgida merereostus Eesti territoriaalvetes. Varem lasus päästetööder korraldamine rannavalvel ja veeteede ametil.

Märts 1995

10 märtsil andsid vandetõotuse 29 Piirivalvekooli lõpetanud merepiirivalvurit, kes hakkasid teenima piirivalvelaevade divisjonis Peipsi, Saaremaa ja Pärnu piirkonnas.

13.-15. märtsini viibis Eesti Piirivalveameti peadirektori kutsel töövisiidil Tallinnas Vene Föderatsiooni Föderaalse Piirivalveteenistuse delegatsioon eesotsas direktori kindralpolkovnik Andrei Nikolajeviga. Nikolajev pidas läbirääkimisi Eesti Piirivalveameti peadirektori mereväekapten Tarmo Kõutsiga. Nad kirjutasid alla protokollile Eesti ja Vene piirivalve esindajate tegevuse korraldamisest. Kooskõlastati protokolli projekt Eesti-Vene piiriäärsete alade elanike lihtsustatud piiriületamise korrast, arutati läbi ning kinnitati Eesti ja Vene piirivalveametkondade töökohtumiste ja kontaktide plaan aasta lõpuni.

Märtsis said alguse tihedad sidemed Eesti piirivalve ja USA rannavalvega (Coast Guard), kui Eestit külastas viitseadmiral Arthur Henn. USA saatkonna ja sidemeeskonna (Military Liaison Team) aktiivsel kaasabil sai võimalikuks Eesti piirivalve mitme eriala spetsialistide täienduskoolitus: Eesti piirivalveohvitserid stažeerisid USA rannavalvelaevadel.

Endisest riigikantselei autobaasile kuulunud ministrite puhkebaasist Suurupis sai piirivalve õppekeskus, kus hakkasid toimuma põhiliselt täiendväljaõppe ning piirivalvealase erikoolituse andmine mereharidusega inimestele. Esimese õppegrupina alustas uues Tallinna Piirivalvekooli hoonetekompleksis õppetööd 22 kursandist koosnev meremeeste rühm.

Mai 1995

8 ja 9 mail korraldati Jüriöö ülestõusule pühendatud piirivalve meistrivõistlused jooksukrossis. Võistlused toimusid Pärnumaal Võistes.

18 mail loodi Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu laskurklubi, mille juhiks valiti nooremleitnant Matti Kanep.

Taani abistas Eestit Eesti-Läti piirikaardi koostamisel ja valmistamisel 1,45 miljoni Taani krooniga.

Juuni 1995

Juuni lõpul lõpetas Venemaa kogu Eesti-Vene piiri ühepoolse mahamärkimise.

Eesti-Vene riigipiirist

Meil on tekkinud hulgaliselt nõrga aruga inimesi, keda vaevab Eesti-Vene piiriküsimuse kompleks ning kes seepärast öösiti magada ei saa. Nad kohe peavad ikka ja jälle rääkima, uskudes, et nende poolt pakutav väljamõeldis lahendab kõik piiriprobleemid, tarvitseb ainult Venemaale pakkuda, palju ta tahab ja asi ongi kombes.
Need probleemid lahendati ära 1920. aastal. Tänase piiriküsimuse on Venemaa lahendanud ühepoolselt, Eesti Vabariiki ignoreerides. Venemaa märkis maha oma soovitud piiri ja mõlemad pooled valvavad seda. Tahate või ei taha, aga see ongi piir.
Ametlikult me seda piiri tunnistada ei saa. Sellega lõikas Venemaa Eesti Vabariigilt ära 2300 ruutkilomeetrit. Meil on ainult üks, mõlemalt poolt allakirjutatud seaduslik riigipiir, mis määrati kindlaks Tartu rahulepinguga 1920. aastal. Muid lepinguid pole olemas. Isikud, kes oma hingerahu ja kahtlase loogika nimel on valmis seda territooriumi loovutama, on vaimult debiilsed, poole aruga, ärgem nende juttu tõsiselt võtkem.
Vaikigem sellest probleemist ja küsimus ongi lahendatud. Kui tuleb õige aeg, siis võtame tagasi selle maa koos protsentidega. Lähema 50 aasta jooksul Venemaa laguneb ja siis on meie aeg.
Meile on erakordselt tähtis, et Tartu rahulepingu kontseptsioon säiliks juriidiliselt muutumatuna. Kui teeme kompromisslepingu, siis Tartu rahuleping annulleerub ja meil ei olegi enam midagi tahta ega nõuda.
“Esmaspäev”, 20. 07. 1995.

Juuli 1995

10 juulil sai piirivalveamet kätte 30 Nissani maastikuautot. Kokku ostis piirivalve 44 maastikuautot Nissan Patrol R 2,8 ja kuus Nissan Patrol RG 4,2.

22 ja 23 juulil taasalustas nooremleitnant Matti Kanep üle 15 aasta Eestile kõige rohkem kuulsust toonud Eesti meistrivõistlusi sõjapüssis  (300 m). Kolme aasta jooksul uuendas Rein Horn enda nimel olnud sõjapüssi Eesti rekordit.

Piirivalvurite teised suvepäevad Pärlseljal meelitasid kokku pooltuhat osavõtjat. Perepäevade korraldustoimkonnas oli seekord Saaremaa piirivalvepiirkond.

August 1995

Augustis käis Aare Evisalu Soome piirivalve staabiülema kindral Hannu Ahoneniga Soome idapiiril, et tutvuda piirivalvekorraldusega, tehniliste vahendite kasutamise ja piiriehitistega ning arutada koostöö edasise arendamise probleeme. Piirkonnaülemad käisid kahes grupis Soomes, Eestis töötas nõuandjana Soome piirivalve esindaja Marku Karppinen. Piirivalvurid tutvusid Soome piirivalve topograafiateenistusega ning ka sellega, kuidas seal õpetatakse välja teenistuskoeri. Koolitust saadi päästetööde, tagalateenistuse ja mereväe korraldamiseks, rahalist abi Rootsi valitsuselt. Rootsi rannavalve aitas personali tehnilisel koolitamisel ja merepääste juhtimise koolitamisel.

Neeme piirivalvekoerte koolis korraldasid piirivalvurid 10.-11. augustini esimesed meistrivõistlused koerajuhtidele, millest võtsid osa ka politsei koertekasvanduse esindajad. Kaksikvõit läks Ida-Viru piirivalvepiirkonda. Eesti parimateks piirivalvekoerteks osutusid Airon ja Ada, kolmandale kohale tuli politseikoer Bonna.

Üks markantsemaid juhtumeid piiril oli kahe Rootsist varastatud kaatri kinnipidamine. Tegemist oli merekaatritega, rootslaste andmeil maksis üks paat üle miljoni Rootsi krooni. Kaatrid taheti toimetada läbi Eesti teise riiki. Maismaapiiril toodi Läits hobuseid, keda taheti realiseerida Eestis. Tegemist oli noorte sporthobustega. Kagupiiril oli autodesse peidetud relvi, lõunapiiril salakaubana sisse toodud alkoholi. Viimase aja juhtumid näitasid, et salakaubavedajad olid spetsialiseerunud konkreetsete artiklite peale ja neil oli ette valmistatud küllaltki vettpidavad legendid, mistõttu salakaubavedajat sai paljastada vaid konkreetsete faktide või süütõendite abil.

September 1995

12 septembril toimusid Soomes Kotka lähedal Eesti, Soome ja Venemaa piirivalve esimesed merepääste ühisõppused. Põhjanaabrite poolt osalesid staabilaev Kiisla ja piirivalvealus Merikarhu, idanaabreid esindasid Baikal ja Ladoga, Eesti piirivalvel oli väljas kaks laeva – Kõu ja Maru.

Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuse põhiline ülesanne oli viimasel paaril aastal noorte ajateenijate koolitamine. Kuna piirivalve liikus professionaalsuse rada, kahanes Narva-Jõesuusse saabuvate ajateenijate hulk iga lennuga. Kui veel mõni aeg tagasi ületas see arva paarisaja piiri, siis 1995. aastal oli noori koolis napilt üle saja.

Oktoober 1995

6 ja 7 oktoobril toimusid piirivalve naiste meistrivõistlused laskmises. Võistlustel selgusid mitmed perspektiivikad naislaskurid, nagu Margit Paeste, Katrin Järvelaht, Merike Mustonen.

12 oktoobril sõlmis Eesti valitsus Prantsuse firmaga Thoson CSF lepingu seiresüsteemide ostmiseks. Leping  jõustus 30. aprillil 1996, mille järel paigaldati seiresüsteeme Eesti idapiirile 23 kuud.

Eesti piirivalve taasloomise viienda aastapäeva paraad toimus 29. oktoobril Narvas Peetri platsil, millest võtsid osa ka kaitseväe-, Kaitseliidu ja politseiüksused. Kokku osales paraadil ligi 500 meest. Paraadil viibisid kaitseminister Andrus Öövel ja piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts. Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu ruumes Wismari tänaval toimus 30. oktoobril ajalooseminar, päev hiljem pressikonverents. Aastapäevaürituste naelaks kujunes traditsiooniline piirivalvurite pidulik rivistus Toompeal.

November 1995

10 novembril võttis komisjon ametlikult vastu Peipsi piirivalvepiirkonnas Mehikoorma rekonstrueeritud kordonihoone ja vaatlustorni. Kordoni rekonstrueerimine ja tööd vaatlustornis maksid kokku 2,3 miljonit krooni. Firma Racal Decca radari said meie piirivalvurid kingituseks Rootsi valitsuse loodud toetusfondilt. Sama fondi abina püsitati radarid Narva-Jõesuusse, Narva veehoidlale (Terma Scanter), Peipsi põhjarannikule Smolnitsa külla ja Ruhnu saarele.

1995. aasta novembris selgitasid piirivalvurid esimest korda välja paremad piirkonnad, lisaks selgitati paremad laskmises, orienteerumises ja sportmängudes. Piirivalvurite tõelise kutsemeisterlikkuse jõuproovi – piirkonnavõistluse (jälje otsimine, transpordivahendi peatamine ja kontrollimine, piiririkkuja kinni võtmine) võitis Kagu piirivalvepiirkond.

23 novembril sai Riiklik Lennusalk (hiljem Piirivalve Lennusalk) Saksamaalt neli kopterit MI-8. Vene päritolu helikopterid MI-8 sai Saksa Liitvabariik päranduseks hingusele läinud Saksa DV-lt. Ligi 20-aastastest masinatest kolmele tegi kinkija heal tasemel ja kuluka kapitaalremondi. Esialgu sai MI-sid kasutada kaubaveoks, sest merehädaliste ja tulekahju tõttu kõrghoonetesse jäänud inimeste päästmiseks puudusid transpordihelikopteril vastavad seadmed. Kopterite ettenähtud tööaeg on 25 aastat. Kapitaalremondi järel on mootoriressurss jälle 1500 töötundi. Eesti tingimustes peavad nad vastu aastani 2004. Masin võib peale võtta 24 reisijat või 2,7 tonni kaupa.

Fakte:
Tallinna sadamat läbis 3,5 miljonit reisijat, lisaks 400 000 kruiisireisijat. Rootsist oli tulijaid 102 000, Soomet 1 868 000 ja Saksamaalt 170 000. Samal ajal läks meilt Rootsi 980 500, Soome 1 861 000 ja Saksamaale 1200 inimest. Kaubakäive oli Muugal 6,6. kesklinna sadamas 3,5 ja Koplis 1,7 miljonit krooni.
1995. aastal peeti kinni 717 võltsitud passi.”

***

Jah, nii see 1995. a. oli. Ent küsigem peatüki lõpetuseks uuesti, milline siis on meie olukord täna?  2021. a. 24. mail, päev pärast 23. mai ohtlikku juhtumit NATO õhupiiri ruumis ning arvestades ka Tšehhi hiljutist teadet Venemaa osalusest neil toimunud plahvatuses jms, näeb endine Siseministeeriumi töötaja, tänane Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort ERR-i uudisteportaalis põhjust NATO lepingu artikkel 4 protseduuri käivitamiseks. NATO alusdokumendiks oleva Põhja-Atlandi lepingu 4. artikli kohaselt konsulteerivad lepinguosalised omavahel, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek. Artikkel 4 on rakendatud kolm korda Türgi poolt ning 2014. aasta märtsis kasutasid sama artiklit Läti, Leedu ja Poola vastusena kriisile Krimmis. “Kui prognoosida edasisi samme, siis nii Venemaa, Valgevene, Hiina kui väga paljud muud riigid vaatavad väga täpselt, mida teevad nii NATO kui Euroopa Liit. Arvestades, et tegemist oli kahe NATO ja EL-i liikmesriigi vahelise lennuga siis see näitab väga selgelt välistele riikidele, millist reaktsiooni Euroopalt üldse oodata on,” tõdes Koort maikuus.
Tõepoolest, seda enam, et negatiivsed arengud Valgevene – NATO piiril Leedus on juuli alguseks juba uue ohtliku vindi peale saanud. Valgevene mahitatud kahtlaste migrantide voog Leetu ei näi peatuvat. Leedus on välja kuulutatud eriolukord. Parlament täiendab seadusi ja vaeb vajadust alustada konsultatsioone NATO-ga. Riigipea ja valitsuse vahel on märgata eriarvamusi migrantide õiguste osas. EL on lubanud toetada Vilniust 10 miljoni euroga – kas pigem migrantide vastuvõtukulude korvamiseks?

Eesti piirivalve ülem on sellest kõigest kuuldes lubanud võimalik, et ka meie juurde kippuma hakkavate ebaseaduslike piiriületajate tõrjumise (?) tarvis hankida piisavalt telke ja tõlke. Leetu saadab kaitseministeerium abi korras okastraati ja kolm droonimeeskonda. Avalikkus kuulis, et Eesti piirile on ka piirivalvureid-politseinikke juurde saadetud. Veel selgub, et PPA loodab seejuures Kaitseliidu suurele abile, mitte piirivalve enda suutlikkusele, organisatsiooni tugevdamisele, sõjaväestatud piirivalve kiirendatud taastamisele. Mida me teeksime ilma Kaitseliiduta? Migrantide avasüli vastuvõtmist toetavad ringkonnad Eestis on juba teatanud lausa sajast vabast majutuskohast. (NB!: Valgevene – Leedu piiri on tänaseks ületanud juba tublisti üle 2000 teadmata tausta ja eesmärgiga illegaali.) Kas seda teades võivad eestlased loota, et meie piir peab? Pooleliolevate piirirajatistega ja kahandatud meesjõuga? Kui praegune piirivalve “käsuliin” hõlmab vaat et rohkem politseinikke kui piirivalvureid alates Tallinna kõrgematest politseinikest ülemustest, politseinikust ministrist kuni politseiprefektideni välja. Eks näe, kui kiiresti siseministeerium EKRE poolt kord juba ette võetud siseturvalisuse üksuste mehitamise ja sõjaväestatud piirivalve täieliku, s.t. koos reservidega taastamise juurde tagasi jõuab. (Kuigi S. Kallas seda vist ei mäleta, siis taasiseseisvumise järel aitasid just Soome valitsuse ametkonnad Eesti professionaalse sõjaväestatud piirivalveorganisatsiooni jälle üles ehitada!) Unustamata finantse, eritehnikat, vee- ja õhusõidukeid, kaitseväelist väljaõpet ning kokkuharjutamist niihästi Kaitseväe kui ka Kaitseliiduga. Loodetavasti ei aja siis enam ka politseinikust kaitseminister sõrgu vastu. Aga jah, eks väärtuslik aeg muudkui kaob ja kaob. Salakaval Zapad ei ole enam kaugel. Ning pea´s see talvgi ootamatult ei saabu.

(Järgneb)

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused