05.03.2020
Vene raketisüsteem S-400 Hmeymi õhuväebaasis Süürias.
Sõjandushuviline EKRE poliitik Wesse Allik kirjutab Venemaa relvastusest ja selle ümber liikuvatest müütidest.
„Vene meedias võib ikka lugeda jahimehejutte sellest, kuidas sõjas Lääne vastu hakatakse ka kõige uuemaid Lääne hävitajaid F35 (kutsutakse vene meedias muuseas pingviiniks) alla laskma nagu parte. Rääkimata muust vanemast „vanarauast“, nagu F15, F16 ja F18.
Kuid jätame kõige uuemad 5. generatsiooni hävitajad hetkeks kõrvale ja vaatame üht teist lennuvahendit. Ta lendab veidi enam kui 200 km tunnis, 1400 km kaugusele ning kuni 9 km kõrgusele. Ühesõnaga omab tehnilisi näitajad, mis isegi Teises maailmasõja lennuvahendeid arvestades on äärmiselt tagasihoidlikud, jäädes pigem sinna Esimese maailmasõja juurde.
Kasutatud pole ühtegi radarile nähtamatuse omadust või midagi muud eriti kõrgtehnoloogilist, isegi mitte satelliit – lasersidet vms (mille segamine on keerukas). Faktiliselt on tegemist äärmiselt lihtsakujulise kaugjuhitava propellerlennukiga.
See, mida ma kirjeldan, on Türgi droon TAI Anka, millega on praeguseks hävitatud peale hunniku muu tehnika nagu tankid, soomukid ja liikursuurtükid, ka omajagu õhutõrjesüsteeme. Süüria – Venemaa õhujõud ja õhutõrje pole suutnud peale kerge segamise Türgi droonide vastu mitte midagi saavutada.
Ei saa ka öelda, et see tuli ootamatult. Vaenulikud õhurünnakud pole midagi ebatavalist Süüria kodusõjas, kus juudid, ameeriklased ja teised on käinud Süürias pommitamas nii nagu soovi on. Ilma igasuguste omapoolsete kaotusteta.
Kokkuvõttes – vaenuliku õhujõududega kohtudes pole õhujõud ja õhutõrje olnud suutmatud mitte ainult kaitsma oma vägesid, vaid kaotanud ka ise kõige uuemaid Venemaa õhutõrjesüsteeme nagu Pantsir ja Buk. Viimane, tõsi küll omab vähemalt maailma õhutõrjesüsteemide pingereas ühes asjas esikohta – reisilennukite allalaskmises.
Kõik see sünnib vaatamata sellele, et Süüria taevas pidi alates 2018 aastast olema lukus tänu S-300-le, millele on Venemaa meedia külge kleepinud imerelva tiitli. Reaalsuses ei suudeta isegi Esimese maailmasõja tasemel lennukite eest oma vägesid kaitsta.
Mõni võib öelda, et üht-teist on Vene-Süüria jõud suutnud ka alla tuua – mõned Türgi droonid ja mõned lennukid (millest mõned ka enda omad). Kuid seda võib ka parima tahtmise korral pidada kergeks segamiseks.
Seda olukorras, kus Süürias paikneb vast ruutkilomeetri kohta kõige enam õhutõrjet maailmas – tuhandeid kergeid süsteeme nagu Strela (vk nool) ning Igla (vk nõel) – mille efektiivsus pole olnud suurem kui päris noolte või nõeladega üritada tabada lennukit ehk siis null. On tuhandeid õhutõrjekahureid, sadu keskmaa- ja kaugmaasüsteeme. Olgu, mõned neist on vananenud, kuid on ka uusi (ainuüksi S-300 on 49 süsteemi).
Süsteemide arvukuse poolepealt on seal ÕT rohkem kui terves Euroopas kokku. Lisaks on olemas veel Venemaa lennuvägi. Kõige selle tõsiselt massiivse õhutõrje tulemuseks on mõned episoodilised võidud. Arvatavasti, kui nad kasutaks Teise maailmasõjaaegseid Flak 88 samas ulatuses, oleks ka võite sama palju – juhuse läbi.
Õhutõrjesüsteemid on kindlasti kõige keerukamad relvasüsteemid – pead suutma leida ja võtma jälgimise alla sihtmärgi, mis on ehk sadade kilomeetrite kaugusel ja lendab üle helikiiruse. Peale seda peab välja saatma raketi, mis selle edukalt kinni püüab ja hävitab, samal ajal kui sihtmärk kasutab aktiivselt nii manöövreid kui ka elektroonilise sõja vahendeid.
See kõik eeldab maailmatasemel sensori- ja elektroonikatööstust, mis oleks vähemalt võrreldav Läänega. Kuid mitte midagi sellist Venemaal pole kunagi olnud ja pole ka praegu. Venemaa elektroonikatööstus on mahult isegi väiksem kui Eestis. Roselectronicsi käive oli 2018. aastal 880 miljonit eurot ja see moodustab 80% tervest Venemaa elektroonikatööstusest, samal ajal kui Eesti eksportis elektroonikat enam kui 2 miljardi euro eest.
Rääkimata sellest, et umbes Prantsusmaa kaitse-eelarvega riik arendab samal ajal uusi tanke (Armata), soomukeid (Bumerang, Kurganets), rakette (Avangard, Zircon jne), lennukeid (PAK-FA, PAK-DA) jne. Selline arendustegevus – ümberrelvastumine, käiks isegi „veidi“ rikkamatel Hiinal ja Ameerikal üle jõu.
Ilmselgelt on seal kõiges rohkem juttu ja sooja õhku, kui käegakatsutavaid tulemusi.
Venelaste peamiseks väiteks, miks nende õhutõrjerelvadel on väga nutuste tulemustega, on selgitus, et araablased on kehvad sõjamehed. Kuid see ei ole pädev, SAA (Süüria Araabia armee) on suutnud täiesti rahuldavalt sõdida maapinnal ning omab aastatepikkust kogemust sõjas. Mingil põhjusel on probleemid tekkinud ainult Venemaa „Ne imejuštšii analogov“ (analooge mitteomavate) õhutõrjerelvadega.
Rääkimata sellest, et Venemaa õhutõrjerelvad on näidanud end täielikult suutmatutena kõigis konfliktides viimase 30 aasta jooksul, kus nad on olnud (ehk siis viga ei saa olla ainult süürlastes).
Kui võtta viimast konflikti, kus sattusid vastamisi peamiselt lääne relvad – Falklandi sõda, siis olid mõlema osapoole kaotused suhteliselt samas suurusjärgus. Vaevalt, et aastaid sõdinud süürlased on suutmatumad kui Argentiina ajateenijad. Iva on ikka kusagil mujal.
See muidugi ei tähenda, et Eesti võiks kuidagi rihma lõdvemaks lasta, pigem tuleb veelgi rohkem pingutada, sest luuludes elavad inimesed (või ka riigid) on just kõige ohtlikumad.“