Maailmas on palju teemasid, mida ei soovikski kajastada, kuid olukord nõuab seda.
Abordi lubamine või keelamine on maailmas valus teema. Ühed näevad loote arengu katkestamises tärkava elu tapmist, teised aga naiste õigust otsustada, kuidas oma kehaga käituda, ja tulevikku (millesse laps ei kuulu) planeerida.
Ilmselt on kogu see teema eetika, moraali, vabaduste ja õiguste kogum, sest ka meditsiinisüsteemil on selles oma roll. Ühest küljest saab see süsteem abortide tegemisest päris palju raha, sest enamikus riikides, sealhulgas ka Eestis, on see protseduur alguses lõpuni patsiendi rahastatav ning vaid ohtlikel juhtudel, meditsiinilise näidustusega abortide puhul, tasub selle eest osaliselt või täielikult ravikindlustus.
Teisalt on kokkukogutavatel abordijäänustel oluline roll ravimitööstuses. Näiteks WI38 ja MRC5 ravimi infolehtedel on need koostisosadena ära märgitud. Just see fakt võib näidata ühe olulise huvigrupi olemasolu. Veel enam aga näitab seda juuresolev video, kus alates kellaajast 7.07 võib näha seda, kuidas ostja valib aborditud loote elundeid. Tülgastav ja kurb, kuid seisukoha kujundamiseks vajalik info ja vaatepilt.
Eestis katkestatakse ligi 20 rasedust päevas ja saja elussünni kohta tuleb 56 aborti, kirjutas Postimees 2015. aastal. Siit nähtub, et abortide arv on üle mõistuse suur ja seetõttu jääb Eestis palju lapsi sündimata.
Ilmselt on abortide taga ka Eesti riigivõimu eestlusevaenulikkus, mis väljendub ennekõike oma inimeste kehva majandusolukorra põhjustamises, mis ei soosi laste ilmale toomist. Oma osa lisavad naiste üldine soovimatus lapsi saada, sest üha rohkemad neist eelistavad sellele karjääri ja vähemate kohustustega elu.
Lõpetuseks aga lugu ühe aborditeemalise artikli alt, kus jutustajaks on mees: “Kui meil oli juba kolm last, jäi mu abikaasa meie ühise lohakuse tõttu rasedaks. Otsustasime tol korral pärast pikka kõhklust, et meie majanduslik olukord ei luba veel üht last ja abort oli meie ühine otsus. Kui mu abikaasa pärast koju tuli, oli ta endast väga väljas. Arvasin, et see protsess oli talle nii füüsiliselt kui moraalselt raske ega küsinud midagi, kuni ta ükskord tunnistas, et me oleks võinud saada kaksikud – ta oli sellest raske abordi ajal teada saanud. Ma olin küll sellest puudutatud, kuid võtsin lihtsalt teadmiseks. Alles hiljem avastasin, et mõtlen sageli sellele, et mis oleks, kui me oleksime teistsuguse otsuse teinud? Meie majanduslik seis ei olnud ju tegelikult halb ja läks tookord aina paremaks. Üsna sageli taban oma nüüd juba täiskasvanud lapsi vaadates mõttelt, et milline oleks meie elu siis, kui nendele lisaks oleks veel kaksikud… see ei ole hea tunne. Ma ei ole abikaasaga sel teemal rääkinud, kuid millegipärast tunnen, et ka tema mõtleb sageli samamoodi…”