Watergate`i afäär 45

Varia,
- Updated

45. aastat tagasi viis Nixon USA Vabariikliku partei moraalsesse pankrotti. Watergate oli enne Bill Clintoni ametiaega suurim poliitiline skandaal.

See oli seotud sissemurdmiste, varjamiste, altkäemaksude, räpaste trikkide, mustade nimekirjade, presidendi paranoia, illegaalsete lindistuste ja kustutatud vandesõnadega. Selle tagajärjel sai Richard Nixonist siiani ainuke USA president, kes pidi oma kohalt tagasi astuma.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Nixon tundis mässuohtu just eriti vastuseisu pärast Vietnami sõjale. Ent samuti umbusaldas ta sellist loomulikku liitlast nagu FBI direktor J. Edgar Hooverit ja püüdis teda mitu korda vallandada. Hoover oli olnud selle ametkonna ülem alates 1920. aastatest. Tal oli olemas kindel toetuspind ja teda ei saanud ümber paigutada. Nixon nägi temas rivaali ja ohuallikat. Veelgi enam, Nixon umbusaldas ka CIA-d seetõttu, et pidas seda eliitülikoolide kasvandike kambaks, mille tegevust on läbi aegade iseloomustanud sobingud Ameerika vaenlastega. Ta lõi omaenda isikliku luureteenistuse, kes vastutas ainult Valge Maja eest.
Vastuseis sõjale sai üleüldiseks, kui 1971. aasta juunis hakkas New York Times avaldama kirjutist „Pentagoni dokumendid“. See kujutas endast Vietnami sõja salajast ajalugu ja sisaldas hävitavat informatsiooni Ameerika vahelesegamise kohta, eriti Nixoni ebaseadusliku sissetungi kohta Laosesse ja Kambodžasse. Allikaks oli endine Pentagoni luureanalüütik Daniel Ellsberg.

Nixon vastas sellele uurimisüksuse loomisega, mis pidi koguma informatsiooni  Ellsbergi ja tema sidemete kohta demokraatidega, eriti Ted Kennedyga, kes ähvardas osaleda 1972. aasta presidendikampaanias. Oma kahe surnud venna järglasena oleks temast saanud võitmatu vastane. Üksuse töötajaid hakati peagi kutsuma toruluksseppadeks. Eriüksuse ülemaks määrati John Ehrlichman ning kokku töötas seal 50 inimest. Nende esimene tööülesanne oli anda Ellsbergile altkäemaksu.

1972. aasta 27. jaanuaril esitas Nixon plaani Operation Gemstone. Valimiskampaania käigus kavatses ta rakendada, sabotaaži, väljapressimist, inimröövi, sissemurdmist ja elektroonilist jälgimist. See pidi
maksma minema miljon dollarit. Nõnda oligi, et sama aasta 26. märtsil murdsid G. Gordon Liddy, E. Howard Hunt ja nende kuubalastest koosnev kamp sisse Watergate’i hoones paiknevasse Demokraatliku Rahvuskomitee kontorisse. Presidendi Tagasivalimise Komitee (Committee to Re-Elect the President) ehk võrratu lühendi CREEP turvaülem James W. McCord paigaldas sinna kaks „lutikat“. Neist töötas aga ainult üks ning sealt polnud kuulda midagi rohkemat peale sekretäride lobisemise.

„Torulukksepad“ otsustasid sama aasta 1. juuni öösel tagasi minna. See lõppes katastroofiga. Häire peale kutsus öine valvur kohale politsei, kes vahistas Watergate’i hoone kuuendal korrusel viis sissetungijat. Nende juurest leiti pealtkuulamisseadmeid, raadiotelefonid ja suur summa raha. Nad andsid valenimed, ent avaldasid ristküsitluse all kiiresti oma õige identiteedi.

Nixon kinnitas, et uudised sissemurdmisest jõudsid temani sellal, kui ta oli Floridas Key Biscayne’is puhkusel. Tema vastus oli, et demokraatide peakorteri pealtkuulamine oli rumal – „igaüks, kes teab midagi poliitikast, mõistab ka seda, et komitee peakorter on mõttetu koht, kust saada siseinfot presidendikampaania kohta,“ on ta kirjutanud oma memuaarides.

Kui viis sissetungijat astusid 17. juunil kohtu ette, esitlesid nad end antikommunistidena ja McCord sosistas kohtunikule: „CIA „. Pressiraportites oli öeldud, et MaCord on CREEP-i turvakoordinaator, ent Mitchell tegi avalduse, et McCord oli palgatud lihtsalt ajutiseks turvakonsultandiks ja kuu aega tagasi lahti lastud.

Lugu oleks võinud siinkohal lõppeda, aga kaks Washington Post’i noort ajakirjanikku: 29-aastane Bob Woodward ja 28-aastane Carl Bernstein – avastasid, et kahe sissetungija telefonimärkmikus sisaldus nimi E. Howard Hunt. 1972, aasta 20. juuni Washington Post kirjutas, et Hunt töötas Nixoni enda
erinõunikuna Charles Colsoni konsultandina. See seostas sissemurdmise ohtlikult presidendiga.

Valge Maja kihas. Majasisestel telefonijaamadel kästi varjata fakti, et Huntil on seal kontor. John Dean käskis Huntil maalt lahkuda, mida too kohe ka tegi. Liddy pakkus melodramaatiliselt, et läheb tänavanurgale seisma, kus teda võib maha lasta. Dean mõtles välja keerulisi lugusid, et operatsiooni niidiotsi ei saaks Liddyst mööda käsuliini edasi lahti harutada ja jõuda käsuandjateni. Sissemurdjatele maksti tohutuid rahasummasi. Asja kinni mätsimine oli täies hoos.

Ajakirjanduses jätkus vandenõulaste seostamine Valge Majaga ja sai selgeks, et Watergate oli ainult osa räpastest valimistrikkidest. 1973. aasta veebruaris hääletas Senat vastava komisjoni
loomise poolt, mis pidi senaator Jam Erwini juhtimisel uurima presidendikampaania ajal toimunud seaduserikkumisi.

1973. aasta 23. märtsil määras kohtunik Watergate’i vandenõu asjas karistused – 20 aastat vangistust
Liddyle, 35 Huntile ning 40 aastat vangistust Barkerile, Conzalezile, Martinezile ja Sturgisele – ja seda oli rohkem, kui nad oleksid saanud Columbia osariigis mõrva eest. Ent kohtunik Sirica tegi selgeks, et need karistused on esialgsed ja vaadatakse läbi arvestades seda, kui palju süüalused Erwini
komisjoniga koostööd teevad. McCordile kaistust ei määratud.

30. aprillil 1973 esines Nixon televisioonis ja tunnistas, et tegemist oli olnud varjamisega – „Püüa varjata fakte avalikkuse, teie ja minu eest“. Sissemurdmine oli tema sõnade järgi mõttetu ebaseaduslik tegu. „Kõige lihtsam oleks mul süüdistada neid, kellele ma delegeerisin vastutuse valimiskampaania läbiviimise eest,“ ütles ta Ameerika rahvale silmagi pilgutamata. „Ent see oleks argpükslik käitumine. Igas organisatsioonis peab vastutust kandma inimene, kes on kõige tipus. Ma
aktsepteerin seda.“ Püüdes skandaalile joont alla tõmmata, kiitis Nixon ülevoolavalt kõiki, kes tema nägemisulatuses viibisid, kaasa arvatud „tarmukat vaba ajakirjandust“.

Ent joone alla tõmbamisest oli veel vara rääkida. John Dean rääkis komisjonile, et Nixonil on vaenlaste nimekiri. Need inimesed tuli FBI-l ja maksuametil kirbule võtta. Dean eitas, et Nixon oli ta palganud uurima, kes oli Watergate’i sissemurdmises süüdi. Pigem tuli tal leida, mida FBI ja justiitsministeerium olid avastanud, ja tulla välja usutavate stsenaariumidega, mis varjaksid Valge maja osavõttu. Ta tunnistas seda 1972. aasta septembri algul ning Nixon pidi tema varjamistegevusest teadlik olema. Kõige hullem oli see, et 1973. aasta 21. märtsil koosolekul, millest ka Haldeman osa võttis, oli Nixon kinnitanud, et pole probleemi veel ühe miljoni dollariga Watergate’i sissemurdjate vaikimise ostmiseks.

1973. aasta 16. juulil ütles üks Haldemani abisid komisjonile, et Nixonil on oma erakabinetis vestluste lindistamise süsteem. Nii Senati uurimiskomisjon kui ka eriprokurör esitasid kohtu nõude nendele lintide ja nendele lintidele ligipääsemiseks. Nixon vaagis mõtet lindid hävitada, ent jõudis siis järeldusele, et avalikustamine võiks talle kasuks tulla.

23. oktoobril loovutas Nixon osa lindistustest, mida kohtunik Sirica oli nõudnud. Ta oli kaotanud kõik oma tippnõuandjad ega julgenud kellegagi neist rääkida. Isegi tema uut valge Maja personaliülemat Alexander Haigi peeti lojaalseks kõikvõimsale Henry Kissingerile, mitte Nixonile. Kissenger oli üks Nixoni administratsiooni tippmeestest, kes säilitas plekita reputatsiooni.

1974. aasta 30. aprillil toodi avalikkuse ette 200 000 sõnast koosnev üleskirjutus. See ei tulnud Nixonile kasuks. Oli selgesti näha, et Nixon oli rääkinud eksitavatest stsenaariumidest ja vaikimistasust – ehkki ta väitis, et oli lihtsalt valjusti mõelnud. Peale selle olid üleskirjutised halva kvaliteediga ning komisjonil võttis nendega tutvumine aega.

Tappev lask tuli Ülemkohtult, mis ühehäälselt käskis Nixonil üle anda veel lindistusi, et kasutada neid Haldemani vandenõu-kohtuasjas. Ühel neist lintidest oli 23. juunil 1972 toimunud vestlus, kus Nixon oli käskinud Haldemanil panna CIA takistama FBI uurimist Watergate’i sissetungijatelt leitud raha päritolu kohta. Nixon oli seda vestlust salajas hoidnud isegi oma abi eest. See oligi see, mida kõik olid algusest peale otsinud. See tähendas, et Ameerika Ühendriikide kõrgeima seadusliku võimu kandja oli kasutanud valitsuse masinavärki kriminaalasja uurimise takistamiseks.

Riigisekretär Kissinger oli vaid üks nendest nõuandjatest, kes soovitas presidendil tagasi astuda. Nixon aga ei andnud veel alla ja möönis, et osal lintidest oli teatavaid erinevusi tema poolt varem tunnistatuga, protesteeris ta, et kogu lindistust arvesse võttes ei õigusta selle sisu kohtu alla andmise äärmuslikku sammu. Kongress sellega ei nõustunud. Pärast privaatkohtumist ütlesid vabariiklaste liidrid Nixonile, et Kongressi 435 liikmest hääletab 425 kohtu alla andmise poolt ja et vaid tosin senaatorit hääletab selle vastu.

1974. aasta 8. augustil pidas Nixon kõne, kus ülistas oma välispoliitilisi saavutusi, ning teatas, et ta lahkub, sest: „mulle on selgeks saanud, et mul ei ole Kongressis enam tugevat poliitilist toetust“. Järgmisel päeval astus ta ametlikult tagasi ja Gerald Fordist sai esimene Ameerika Ühendriikide president, keda ei olnud ei presidendiks ega asepresidendiks valitud. Pärast kuuajalist ametis olekut andis president Ford Nixonile „täieliku, vaba ja absoluutse“ amnestia. See osutus saatuslikuks talle endale ning mõned ametnikud astusid protesti märgiks tagasi. 1976. aasta presidendivalmistel hääletati Ford sellelt ametikohalt maha.

Kenno Põltsam

FOTO: AP/Scanpix

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused