Riigikogu saadik Varro Vooglaid kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas poliitikud ja ajakirjandus mängivad nn kirikuseaduse teemaga.
“Vabariigi Presidendi Kantseleist laekus mu postkasti kiri, milles tänati Vabariigi Presidendi nimel taotluse eest jätta kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus välja kuulutamata. Anti teada, et riigipea on minu hinnanguga tutvunud ning otsustas seadust mitte välja kuulutada, kuna see on tõepoolest põhiseadusega vastuolus.
Selles kontekstis on huvitav mõelda, et kui poliitik püüab seista põhiseaduse kaitsel olukorras, kus suur riiklik masinavärk on käivitatud põhiseadusest üle sõitmiseks, siis reitingute mõttes teenivad ikkagi plusspunkte põhiseadusest ülesõitjad, mitte selle kaitsjad.
Seejuures on tähelepanuväärne, et veel samal päeval (st 09.04), mil toimus kõnealuse seaduseelnõu lõpphääletus, saatsin kõigile Riigikogu liikmetele kirja (vastuseks Siseministeeriumist lõpphääletuse eelselt kõigile Riigikogu liikmetele saadetud mõjutuskirjale), et eelnõu on selgelt põhiseadusega vastuolus ning sellisena ei tohiks seda toetada.
Ainsana vastas mulle (ja kõigile Riigikogu liikmetele) Ando Kiviberg E200-st, kes selgitas, et ei, mingit põhiseadusevastasust ei ole. Muu hulgas kirjutas ta: “Ei ole tarvis luua lugejatele kunstlikku muljet otsekui teeksime meie siin midagi ennekuulmatut ning “usuvabadust” vägivaldselt piiravat”.
Nüüdseks on niisiis ka Vabariigi President ja tema õigusnõunikud kinnitanud, et mul oli õigus – kõnealune eelnõu oli tõesti põhimõtteliselt ja jämedalt põhiseadusega vastuolus. Mina olen endiselt tavaline Riigikogu õiguskomisjoni liige. Seevastu põhiseadusevastast eelnõud tuimalt läbi suruda aidanud Kiviberg on ülendatud tavalisest õiguskomisjoni liikmest Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeheks.
Ehk reitingute ja karjäärivõimaluste mõttes on poliitikutel ja parteidel pigem kasulik kogu meedia kaasakiitmisel nö Eesti asja ajades põhiseadusest tuimalt üle sõita kui põhiseadust kaitsta. Selline on paraku poliitika reaalsus.”
Varro Vooglaid kommenteerib ka “Keskpäevatunni” arvamust, et president olevat ennast kirikuseadusega nurka mänginud.
“Siin on järjekordne näide sellest, kui primitiivselt, et mitte öelda nürimeelselt ja valelikult meie meedias olulisi küsimusi raamistatakse.
See, et kõnealune eelnõu on reaalselt ja tõsiselt põhiseadusega vastuolus, probleemina ei aktualiseeru.
Ei aktualiseeru probleemina ka see, et valitsus ja Riigikogu surusid teadlikult läbi põhiseadusega vastuolus oleva eelnõu, mis otseselt ründab usuvabadust kui vaba ühiskonna ideaali lahutamatut osa.
Ehk null huvi sisulise probleemi vastu (ilmselt ka suutmatus sellest üldse aru saada).
Küll aga aktualiseerub probleemina see, et president ei aidanud kuuleka süsteemi mutrina selgelt põhiseaduse vastase eelnõu läbisurumist lõpule viia.
“Riigipea viitab seadust välja kuulutamata jätmist põhjendades põhiseaduse paragrahvidele. Juristi jaoks oli see tekst võib-olla arusaadav, aga avalikkusega nii rääkida ei saa,” ütles Hõbemägi.
Ahsoo, et avalikkusega ei saa nii rääkida, et põhiseadusevastast seadust ei või välja kuulutada? Tubli, tubli!
Kokkuvõttes näeme, et puudub igasugune austus õigusriikluse põhiõtte vastu, mis näeb ette, et riigivõimu võib teostada üksnes kooskõlas põhiseadusega.
Ei, see neid ei huvita – neid huvitab see, et paika pandud ideoloogilise ja poliitilise agenda läbisurumine ei takerduks põhiseaduse taha.
Tõesti, see ei ole ajakirjandus. Üksnes tuim stratkom ehk süvariiklik propaganda.”