Neljapäeval käis õiguskantsler Riigikogus tegemas ettepanekut mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning sel teemal võttis sõna ka EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid, kelle hinnangul peitub suure põhiseaduslik riive sellest, et ei kaitsta suurperesid ja puudega inimesi.
Varro Vooglaid: “Ma vabandan juba ette, et ma ei ole suuteline kaugeltki nii dramaatilist kõnet pidama kui opositsioonijuht Reinsalu seda just tegi. Aga siiski oma võimete piires mõned tähelepanekud tahaksin teha selle päevakorrapunktiga seonduvalt, mida me täna arutame.
Esiteks peab muidugi nõustuma, et loomulikult see mootorsõidukimaks tervikuna on ebaõiglane ja põhjendamatu maks mitmel põhjusel. Ta on ebaõiglane nii oma kehtestamise vormis kui ka kontseptuaalselt minu kindla veendumuse kohaselt, sest sisuliselt on ju tegemist topeltmaksustamisega.
Me võime nimetada küll seda, et kütuseaktsiis ei ole maks, ta on ikkagi aktsiis, aga sisuliselt vaadates me maksame automaksu, ja väga õiglaselt kehtestatud automaksu, vastavalt sellele, kui palju me autot kasutame. Mida rohkem autoga sõidad, seda rohkem ka seda maksu maksad, sellepärast et auto tarbib siis kütust ja kütus on maksustatud aktsiisiga. Aga lisaks sellele ehk teistkordse maksuna – või mingit pidi võiks öelda, et isegi kolmandakordse maksuna, sellepärast et kütus on lisaks aktsiisile maksustatud ju ka käibemaksuga – väänatakse otsa veel, noh, kas kolmas või neljas maks: auto registreerimistasu pluss iga-aastane maks. Tõtt-öelda tekib küsimus, et kui palju ühte asja võib lõppude lõpuks maksustada. Kui neli maksu on juba teineteise otsa seatud, võib-olla siis võiks ka viienda, kuuenda ja seitsmenda maksu veel auto kasutamisele peale panna.
Nüüd, mis puudutab neid konkreetseid probleeme, millele õiguskantsler on osutanud, siis kahtlemata põhjendatud. Selline olukord, kus riik nõuab maksu vara eest, mis on hävinenud ja mida reaalselt ei eksisteeri, on ju ilmselgelt põhiseadusvastane. Natuke naljakas on samal ajal kuulata, kuidas siin kolleegid Timpson ja Sutrop – võib-olla mõned veel, ma ei pannud võib-olla kõike tähele – tänasid õiguskantslerit sellele reaalsele probleemile osutamast, ütlesid, et ei ole tõesti mingisugust võimalust mitte nõustuda sellega. Ma mõtlen seda kuulates, et kuulge, inimesed, kas te ei tahaks ühtlasi esineda siis vabandusega. Teie ise ju kehtestasite selle maksu. Ma mäletan väga hästi, teie ise hääletasite selle maksu kehtestamise poolt. Ei ole mõtet rääkida sellist juttu, et oi, jaa, kogemata, ega me ju ei teadnud, et seal need probleemid sees olid ja need puudused. No kuidas ei teadnud?
Mina mäletan väga hästi, näiteks kolleeg Rene Kokk korduvalt eelnõu menetluse käigus osutas just nimelt sellele probleemile. Korduvalt! Miks te siis ei võta sellist asja välja, miks te ei arvesta sellega eelnõu koostades? Miks te ei esita vastavasisulisi muudatusettepanekuid? Ma vist isegi esitasin vastavasisulise muudatusettepaneku, kui ma õigesti mäletan. Miks te ei arvesta sellega? Ei! Te tuimalt hääletasite need kõik maha, võtsite teadlikult vastu seaduse põhiseadusega vastuolus oleval kujul, ja nüüd tulete siin ilusat nägu tegema ja tänama õiguskantslerit põhjendatult probleemi tõstatusele. Kuidagi silmakirjalik minu meelest.
Nüüd, mida ma lisaksin aga, on see, et minu hinnangul selle eelnõu või selle seaduse – nüüdseks seaduse – põhiseadusvastasus ei piirdu sellega, millele on osutanud õiguskantsler. Nagu ma eelnevalt ka küsimusega õiguskantsleri poole pöördudes toonitasin, minu hinnangul on see seadus selgelt vastuolus ka põhiseaduse §-ga 28 lõige 4, mis ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Riigi erilise hoole all! Selle sättega pole mootorsõidukimaksu kehtestamisel absoluutselt arvestatud, olgugi et eelnõu menetlemise käigus jällegi sai korduvalt osutatud sellele, et ärge kehtestage seda maksu sellisel viisil, mis karistab lasterikkaid peresid selle eest, et neil on rohkem lapsi, et nad vajavad sellest tulenevalt suuremaid ja raskemaid autosid, kuhu kogu pere ära mahuks, ja puuetega inimesi, kelle transportimiseks on vaja paratamatult suuremaid ja raskemaid autosid. Jälle nagu hane selga vesi, absoluutselt arvesse ei võeta. Täie teadmise juures, tahtlikult, sihikindlalt tehakse asi, ignoreerides põhiseadusesse kirjutatut.
Ja mis on siis tulemus? Eile võtsin autoportaali lahti, vaatasin konkreetseid näiteid, ja toon teile ka siit välja. Kui keegi ostab omale näiteks praegu 2005. aasta Porsche 911 Carrera S, 3,8-liitrise mootoriga, kuus silindrit, 261 kilovatti, mis on sõitnud ainult 52 800 kilomeetrit ja maksab 55 000 eurot, siis edaspidi tuleb tal selle unistuste sportauto eest maksta aastamaksu 131 eurot ja 40 senti. Nüüd, kui suurpere, kes ei osta autot omale teise või kolmanda hobiautona, sihukese kalli luksusesemena ilmselgelt, vaid perekonna ainsa ja põhilise sõiduvahendina, kuhu lihtsalt kogu pere ära mahuks, ostab omale Volkswagen Caravelle, kaheliitrise diiselmootoriga ja 110-kilovatise mootoriga bussi, milles on seitse istekohta, mis on sõitnud kolm korda rohkem, 165 000 kilomeetrit, ja maksab kaks korda vähem ehk 26 600 eurot, siis tema aastamaks edaspidi on 791 eurot. Kordan: Porsche puhul 131 eurot, selle Volkswageni bussi puhul 791 eurot.
Mina ei suuda küll parimagi tahtmise juures kujutada ette tõlgendust, mille kohaselt saaks öelda ei, selline olukord ei ole vastuolus põhiseaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustusega kohelda lasterikkaid perekondi riigi erilise hoole all olevana. No tee, mis tahad, ei suuda. Välja arvatud juhul, kui see säte põhiseaduses ongi lihtsalt tühi sõnakõlks, mis sisuliselt ei tähenda mitte midagi, ei kohusta parlamenti mitte millekski. Lihtsalt selline ilus loosung, eks ole, millega on hea lehvitada: me oleme selline rahvas, kelle jaoks on lasterikkad pered erilise hoole all. Aga konkreetselt see ei kohusta meid mitte millekski. Ometi see, kuidas see seadus on vastu võetud, jätab sellise mulje, et parlamendil on sügavalt ükskõik sellest põhiseaduse sättest. Paraku ma pean ütlema, et kui õiguskantsler ei näe siin põhiseadusevastasust, siis jääb seesama mulje kehtima ka seal. Olekski nagu tühi sõnakõlks, loosung, mis ei tähenda sisuliselt midagi.
Ja muuseas, sama võib öelda ka puuetega inimeste kohta. Meediastki on saanud lugeda, et üksi sügava puudega poega hooldavast pensionärist, kes peab invabussi eest, millega ta saab oma poega transportida koos ratastooliga, tasuma automaksu 864 eurot aastas. Veel kord, selle uhke, unistuste Porsche omanik maksab 131 eurot seal kõrval. Nad võivad naabrid olla näiteks. Küsid, palju sul automaks on. Aa, ei ole hullu, mul olen 131. Ütleb, aga vabandust, mina pean oma poega transportima bussiga, mul on 864. Noh, kahju, elu on selline. Elu on selline, et kõigil, näed, ei lähe hästi. Aga vot riik ei saa sellisest suhtumisest lähtuda ja kui lähtub, siis ta ei vääri tegelikult lugupidamist.
Nii et kokkuvõttes ma pean ütlema, et minu jaoks jäid ka ausalt öeldes suhteliselt arusaamatuks õiguskantsleri selgitused, miks ta on pidanud vajalikuks Riigikogu poole pöörduda selle probleemiga, mis on, ma kordan, sisuliselt põhjendatud ja õige, et hävinenud vara eest maksu küsimine on põhiseadusvastane, aga ei ole tõstatanud väga selgelt seda põhiseadusvastasust aspektis, mida ma just teile kirjeldasin. Soovitus pöörduda halduskohtu poole toob minu näole muige. Koroonaajal tegime seda, pöördusime halduskohtu poole ebaõiglaste piirangutega seonduvalt, kaotasime menetluste käigus circa 30 000 eurot ja saime näha, kuidas riik näitas meile sisuliselt keskmist näppu. Nii et mina ei julgeks küll seda soovitust enam kellelegi teisele anda.”