24.09.2025
Varro Vooglaid.
Kolmapäeval oli Riigikogus politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu teine lugemine ja EKRE fraktsiooni nimel sõna võtnud Varro Vooglaid kritiseeris seda eelnõud põhjalikult.
Varro Vooglaid: “See kaasus on heaks näiteks palju suuremast probleemist, millega me Eestis silmitsi seisame. Ja see probleem võib olla lühidalt kokku võetud tõdemusena, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, kui me räägime riigivõimu teostamisel toime pandud vigadest või isegi sigadustest.
Tuletame meelde, kuidas see juhtum alguse sai. Kevadel tuli meedia kaudu avalikkuse ette informatsioon selle kohta, et PPA on juba aastate jooksul ehitanud üles ulatusliku numbrituvastuskaamerate süsteemi. Selle süsteemiga on kaetud kogu Eesti. Süsteemi osaks on väidetavalt 175 kaamerat, millega tehakse igal aastal kümneid miljoneid pilte Eesti teedel sõitvatest autodest, kusjuures täiesti valimatult, selles mõttes, et erinevalt kiiruskaameratest ei pildistata üles ainult neid inimesi, kes rikuvad mingisugust kehtiva õiguse normi, vaid pildistatakse lihtsalt üles kõik inimesed, kes kaamerate alt läbi sõidavad ja kantakse neid vastavasse andmebaasi.
Nüüd, nagu õiguskantslergi on öelnud, õiguslikku alust sellise kaamerate süsteemi ülesehitamiseks ei ole Riigikogu kunagi loonud. Järelikult on selline praktika olnud vastuolus õigusriikluse baaspõhimõttega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 3 ja mis sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Jäme õigusriikluse põhimõtte rikkumine!
Mis edasi sai? Kas selgitati välja, kes ja kuidas vastutab sellise jämeda õigusrikkumise eest, et kodanike kohta on kogutud massiliselt informatsiooni – aastaid – ilma õigusliku aluseta? Ei, mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, selle asemel asutigi astuma samme lihtsalt selleks, et luua sellelesamale seni õigusvastaselt ellu viidud praktikale õiguslikku alust. Ja seda me täna siin näemegi. Ongi parlamendi ees eelnõu teisel lugemisel, millega see ebaseaduslik praktika lihtsalt seadustada.
Ja vaat niimoodi põhimõtteliselt ei tohiks õigusriigis asjad käia. Ei tohi olla nii! Sellepärast, et millise sõnumi see saadab kõigile inimestele, kes teostavad riigivõimu? Kas peab eriliselt hoolitsema selle pärast, et mitte praktiseerida riigivõimu vastuolus kehtiva õigusega? Kas peab eriliselt pingutama selle nimel, et hoiduda kehtiva õiguse vastaselt tegutsemisest või lihtsalt ilma õigusliku aluseta tegutsemisest, mis on ka kehtiva õiguse vastane tegevus tegelikult?
Ei, puudub põhjus selle nimel pingutada, sest kui tuleb välja, et tegime õigusvastaselt ilma õigusliku aluseta – mis siis ikka, meedias kirjutatakse mõned teravad artiklid, ju tuleb mõned kommentaarid anda –, siis parlament seadustab selle asja lihtsalt ära ja läheme samamoodi edasi. Vale! Põhimõtteliselt vale lähenemine. Ja kui sellist valet lähenemist jätkatakse, siis ei ole ka põhjust oodata, et põhimõttelised probleemid Eestis hakkaksid lahenema.
Edasi, see süsteem, millest me räägime, numbrituvastuskaamerate süsteem, millega massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogutakse, ilma et nad oleks mingit õigust rikkunud, on põhimõtteliselt vale ka selle tõttu, et see on vastuolus andmete kogumise minimaalsuse põhimõttega. Mäletate, kusagil 10, 15, 20 aastat tagasi oli veel aeg, kus reaalselt lähtuti sellest põhimõttest, et kodanike kohta tuleb koguda informatsiooni nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui on hädavajalik, mitte rohkem.
Ja mida me nüüd näeme? Seonduvalt infoajastu võimaluste laienemisega, seonduvalt sellega, et on tekkinud palju ulatuslikumad võimalused andmeid koguda ja säilitada ja töödelda, eriti veel tehisintellektile tuginedes, lihtsalt on justkui sujuvalt sellest põhimõttest loobutud. Kuna me saame koguda ju palju rohkem, siis kogume palju rohkem, sellepärast et loomulikult need aitavad meil erinevaid eesmärke saavutada.
Kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles siin hetk tagasi, et see aitab tagada meil paremini ühiskonna turvalisust. Loomulikult aitab! Mida rohkem me inimeste kohta andmeid kogume, seda turvalisemaks me saame ühiskonda muuta. Aga aru tuleb saada sellest, et turvalisus ja vabadus on ühe diapasooni kaks otsa. Mida rohkem sa suurendad, paned rõhku turvalisuse saavutamisele, seda rohkem sa pead koomale tõmbuma vabadust. Kui me tahame teha täiesti turvalise ühiskonna, siis tuleb ju vabadus täiesti välja juurida, allutada inimesed totaalsele jälgimisele, totaalsele jälitamisele, vajaduse korral ka reaalajas.
Ja siis on väga turvaline. Ultimatiivselt võime me sellestsamast kaalutlusest lähtuvalt ju seada sisse ka näotuvastuskaamerad, liidestada näiteks kõik linnaruumis olevad kaamerad ja kaubanduskeskustes olevad kaamerad näotuvastustehnoloogiaga, et reaalajas oleks võimalik näiteks õiguskaitseorganitel toksida arvutisse sisse: soovin näha, kus praegusel hetkel või viimase tunni jooksul või kahe tunni jooksul on viibinud, ma ei tea, Kalle Grünthal või Anastassia Kovalenko-Kõlvart või Andre Hanimägi.
Andmebaasi on kantud suur hulk pilte nende nägudest ja sellele andmebaasile tuginedes saab süsteem hakata kohe kammima, profileerima ja otsima üles, vaatama erinevatesse kaameratesse ja vaadata, kas kusagil on tuvastatud mingisugune pilt, mis vastab nendele piltidele. Vaadake, kui palju turvalisemaks me saame ühiskonna niimoodi teha! Kohe leiame üles kurikaelad.
Aga tulemus on see, et me elame sisuliselt ühes suures koonduslaagris. Küsimuseks jääb, kas me tahame muudkui edasi ja edasi ja edasi selles suunas liikuda. Meie ei taha. Meie tõepoolest ei taha ja see on ka põhjus, miks me seda eelnõu ei toeta.
See, et teised teevad ka, nagu kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles, ei ole ju mingisugune õigustus. Ta ütles, et me ei pea siin jalgratast leiutama, paljudes Euroopa riikides tehakse sama asja. Kui minnakse vales suunas, siis see ei tähenda, et meie peame ka vales suunas minema. Vastupidi, me võiksime näidata head eeskuju ja öelda, et õigus eraelu puutumatusele ei ole mingisugune ajalooline igand, vaid see on reaalne põhiseaduslik õigus, mida tuleb ka infoajastul tõsiselt võtta.
Lõpetuseks ütlen paar konkreetsemat asja. Esiteks, politsei võib panna neid kaameraid üles nii palju, kui tahab, seaduse kohaselt. Praegu on neid väidetavalt 175, aga mitte miski ei takista seaduses kavandatud kujul panna politseil neid üles näiteks 1000 või 2000 või 3000. Kui näiteks politsei otsustab liidestada sellessesamasse süsteemi kaubanduskeskuste valvekaamerad, siis võib väga kiiresti olla, et neid kaameraid ei ole 175, vaid neid on 1000. Mitte mingit seadusandja pandud piiri ei eksisteeri.
Mina arvan, et see on vale. Võiks siis kas või öelda nii palju, et hea küll, olete 175 pannud, üle 200 ei pane, ilma et tulete seadusandja käest selleks luba küsima ja põhjendate ära, miks teil on nüüd nii palju vaja. Ei, ei oldud sellega samuti nõus.
Ja teine aspekt on see, et politsei võib neid panna üles ainult tuginedes ohuhinnangule. Selles kohas tõesti ohuhinnangust lähtuvalt on vaja neid kaameraid üles panna. Kes neid ohuhinnanguid koostab? Politsei ise. Ja kes neid kontrollib? Mitte keegi. Nii et põhimõtteliselt on see ainult üks linnukene kastikeses, politsei ise ütleb, et meie ohuhinnang näitab, et sinna on põhjendatud panna, ja panevadki. Ei ole põhjendatud selline asi.
Nii et meie üleskutse on seda eelnõu mitte toetada.”