08.05.2024
Eesti on näidanud, et pole Ukrainale päris sõber, vaid ta varjab nende desertööre ning määrib kaela ideoloogilisi projekte. Pilt on illustratiivne.
Kolmapäeval küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid peaminister Kaja Kallaselt infot Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta, kuid nagu varemgi, valitsusjuhilt mõistlikku vastust ei tulnud.
Varro Vooglaid: “Nüüd peaaegu kuu aega tagasi, see oli 10. aprillil 2024 siinsamas infotunnis, küsisin teie käest selle kavandatava Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta. Täpsemalt küsisin seda, miks ei ole seda teksti toodud Riigikogusse või kas kavatsetakse tuua. Olgugi et põhiseadus ütleb §-s 65, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121, ja põhiseaduse § 121 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi välislepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi.
Esimene asi, mis te mulle vastasite sellele küsimusele, oli see, et tegemist ei olegi rahvusvahelise lepinguga, vaid pigem heade kavatsuste protokolliga. Ma tsiteerin: “See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe, vaid see on pigem heade kavatsuste protokoll.” Mu esimene küsimus teile on see, et kas te eksisite seda väites või valetasite, sellepärast et tol hetkel minu käsutuses seda lepingu projekti ei olnud, hiljem ma selle sain enda käsutusse ja selle pealkiri ütleb väga ühemõtteliselt agreement ehk kokkulepe. Tsiteerin nüüd uuesti: “See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe [..]” Ometi on lepingu pealkirjaks kirjutatud “kokkulepe”, mis on rahvusvaheliste lepingute puhul tavaline. “Agreement on security cooperation and long-term support between Estonia and Ukraine“. Nii et seda esiteks.
Ja teiseks: sellega seonduvalt küsin siiski, et kuivõrd lepinguga tutvudes ma sain veenduda, et osas 2 ja osas 6 vastavalt siis punktides 5 ja 6 ja 1 ja 2 on väga selgelt võetud nii rahalisi kui ka sõjalisi kohustusi, siis kuidas on võimalik, et põhiseaduses sätestatut eiratakse ja seda ei olegi kavatsetud Riigikogu ette tuua.”
Vastuseks Kaja Kallase selgitustele ütles Varro Vooglaid: “Teie seisukohaga on mul lihtsalt raske nõustuda, olles seda lepingut lugenud ja tutvunud sellega. Alustame sellest, teil on muidugi õigus, et lepinguid hinnatakse sisu, mitte pealkirja järgi. See on õige, kahtlemata, siin on meil teineteisemõistmine. Aga esimene asi, mis ma selle kohta ütleks, on see, et pealkiri võiks vastata sisule. Kui te ütlete, et mitte mingisuguseid kohustusi ei võeta ja see ei ole kokkuleppega leping, kirjutage pealkirjaks Protocol of Intentions, mitte Agreement, mis on standardpealkiri rahvusvahelistele lepingutele, siis võtaks kohe ühe küsimuse nagu vähemaks.
Aga vaatame ka sisu. Ma ei tea, kui avalikult sellest saab praegusel hetkel rääkida või ei saa, aga fakt on see, et osa kaks, punktid viis ja kuus sätestavad minu hinnangul väga selgelt rahalised kohustused. Punktis viis on öeldud kohe alguses, et osapooled joonivad alla vajadust tagada sama toetuse tase Ukrainale, mis on praegu olnud. Tagada? Joonivad alla vajadust tagada? Siin muidugi natuke jääb ruumi tõlgenduseks, kas see on kohustuse võtmine, aga minu meelest ei ole sugugi selge, et siin ei ole kohustuse võtmist.
Ja siis räägitakse sellest 0,25 protsendist sisemajanduse koguproduktist aastatel 2024 kuni 27. Ja kui me vaatame osa kuus, mis kannab pealkirja “Koostöö tulevaste relvastatud rünnakute korral”, siis siin on punktides üks ja kaks ja öeldud, et sellisel juhul, kui tulevikus peaks ilmnema Venemaa relvastatud rünnak Ukraina vastu, Eesti annab Ukrainale kiirelt ja operatiivselt poliitilist, majanduslikku ja militaarset toetust. Ma ei tea, minule kõlab see küll nagu kohustuse võtmine anda militaarset toetust. Ma loen siit välja nii rahalised kohustused kui ka militaarsed kohustused, pluss lepingu pealkiri on väga selgelt leping, mitte heade kavatsuste protokoll.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid