EKRE saadik Varro Vooglaid kõneles eile Riigikogus perepoliitika arutelul, et meie valitsuse eesotsas on inimesed, kellel puudub elementaarne arusaam nendest asjadest, millele saaks üleüldse ratsionaalne, mõistuspärane perekonna- ja rahvastikupoliitika toetada.
Me elame hullumeelsuse ajastul. Ma arvan, et see ei tule meist kellelegi enam erilise üllatusena. Hullumeelsuse ajastul, mil on kadunud elementaarne arusaamine kõige lihtsamatest asjadest. Teatud määral võib seda nimetada intellektuaalseks kaoseks, intellektuaalseks mülkaks. Ja eks sellesse olukorda jõudmisel on ka pikad filosoofilised ja ideoloogilised juured. Nimetada võib relativismi, subjektivismi, nominalismi, aga siin me igal juhul oleme.
Kõigi nende ühiseks tunnuseks on ühes või teises aspektis tõe eitamine. Kui eitada tõde, pöörata tõele selg, siis tagajärjeks ongi intellektuaalne mülgas, segadus ja kaos. Seada iseennast tõe mõõdupuuks, kõige standardiks ja niimoodi hakkavad tegema kõik inimesed ka meie kõrval – paratamatult jõuame välja kaosesse, kus meil ka muutub võimatuks teineteise mõistmine.
Ma ei tea, kui paljud teist on näinud sellist dokumentaalset filmi käsitlusest, mis kannab pealkirja “What Is a Woman?”. Aga kui ta ei ole näinud, siis ma soovitan seda vaadata. Soovitan ka proua Kallasele. Selle tegi üks Ameerika konservatiivne intellektuaal, mõtleja, ajakirjanik Matt Walsh. Film seisneb selles, et ta käib ringi, külastab erinevaid Ameerika kõige progressiivsemaid, vasakpoolsemaid ülikoole ja üritab leida inimesi, kes suudaks anda talle rahuldava vastuse nii lihtsale küsimusele „Kes on naine?“.
Ta räägib erinevate professorite ja teadurite ja kelle kõigega ja mitte keegi ei ole suuteline andma selget, konkreetset ja elementaarsetki rahuldavat vastust sellele nii lihtsale küsimusele, mida tähendab olla naine. Film lõpeb sellega, et ta nõutult läheb koju, pöördub omaenda abikaasa poole ja ütleb, et kallis, kas ma tohin korraks segada, et mul on sulle lihtsalt üks lihtne küsimus, et saad sa aidata: “What does it mean to be a woman? What is a woman?” Kes on naine? Ja naine paneb korraks oma asjatoimetused käest ära, vaatab ta poole sellise pilguga, et kuule, kas sa oled natuke kohtlane või mis sul viga on. Loomulikult vastus on väga lihtne: “An adult female human being.” Kõik. Siis kõige lihtsam vastus, eks: täiskasvanud naissoost inimolevus. Naissoost inimolevus.
Ja vaat see tuli mulle meelde, kui ma küsisin proua Kallase käest seda, et kui te tunnistate, et perekond on tõepoolest, nagu põhiseadus seda ütleb, rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus – ühiskonna alus, mõelge, ehk kõige olulisem inimkooslus üldse, ühiskonna aluseks olev inimkooslus –, siis teil ju ilmselgelt peaministrina, kes viib ellu poliitikat Eesti Vabariigis, peab olema ka arusaamine sellest, mida see perekond üldse tähendab. Mis on perekond? Samamoodi nagu mis on naine. Ja just nagu selles filmis, kus need erinevad intellektuaalid ütlesid, et nemad peavad naiseks seda inimest, kes iseennast peab naiseks. Samamoodi vastas peaminister Kallas, et perekond on iga inimkooslus, mis iseennast sellisena määratleb.
Kes iganes on õppinud loogikat, see teab, et tegemist on elementaarse ringdefinitsiooniga ehk siis definitsiooniga, kus ühte mõistet määratletakse tema enda kaudu. Ehk “perekond on see, mis peab ennast perekonnaks” ei vasta küsimusele sellest, mis perekond on. Kokkuvõttes on siis see on ebaloogiline, mõistusvastane.
Ehk mis see siis ikkagi on, milleks end peetakse, kui end peetakse perekonnaks. Mis see on? Ja ma palusin spetsiifiliselt eristada perekonna mõistet leibkonna mõistest, sellepärast et need ei lange kokku. Need ei ole üks ja sama asi, on kaks eraldi sõna.
Ma olen väga tihti näinud, kuidas ka meie poliitilistes diskussioonides räägitakse perekonnast, aga peetakse silmas pidevalt leibkonda. Ehk nähtub see, et tegelikult kontseptuaalne eristus üldse puudub. Ja kui me mõtleme selle peale, kui jabur see on, et perekond on iga inimkooslus, mis peab ennast perekonnaks, naine on iga inimene, kes peab ennast naiseks, siis tegelikult peaks ju täpselt sama hästi saama öelda, et, ma ei tea, Riigikogu esimees on iga inimene, kes peab ennast Riigikogu esimeheks või peaminister on iga inimene, kes peab ennast peaministriks. Absurd ju! Kõik ütleks, et kuulge, mis jutt see on, see on ju mõistusevastane jutt, et lõpetage selline jutt. Aga mille poolest see erineb, kui me ütleme, et perekond on iga kooslus, mis peab ennast perekonnaks? Samahästi me võiksime, ma ei tea, EKRE fraktsiooniga öelda, et meie määratleme ennast perekonnana – hakake tunnistama meid, palun peretoetusi. Ja nii edasi ja nii edasi. Siis ma ütlen, et see on intellektuaalne soo, kaos.
Ja muuseas seda vastust kuulates mulle meenus raamat, mis kannab pealkirja “Alice imedemaal”. Võib-olla mõned teist on seda lugenud. Seal on üks selline kurioosne tegelane, kes kannab nime Humpty Dumpty. Seal on selline dialoog Alice’i ja Dumpty vahel: “Kui ma kasutan mingit sõna, ütles Humpty Dumpty üsna põlglikul toonil, tähendab see just seda, mida ma tahan, et see tähendaks. Ei midagi enamat ega ka vähemat. Küsimus on selles, ütles Alice, kas on võimalik panna sõnad tähendama erinevaid asju, muud ei midagi.
Küsimus on selles, vastas Humpty Dumpty, kes või mis on peremees, muud ei midagi.” Tsitaadi lõpp.
Ehk millele ta siis viitab on see, et sõnadel ei ole iseenesest mitte mingit tähendust, sellepärast et mitte sõnad ja reaalsus, mida need sõnad kajastavad või tähistavad, ei ole peremeheks mitte meie suhtes, vaid meie peremeheks reaalsuse suhtes ja me paneme reaalsuse tähendama täpselt seda, mida me ise tahame, et see tähendaks.
Mida ma kokkuvõttes öelda tahan kõige sellega on see, et niisugustele alustele ei ole võimalik rajada ei mõistuspärast perekonnapoliitikat, üldse mittemingisugust mõistuspärast poliitikat, rääkimata mõistuspärasest rahvastikupoliitikast. Kui ei ole mõistuspärast perekonnapoliitikat, siis ei saagi olla mõistuspärast rahvastikupoliitikat. Ja kui meil ei ole mõistuspärast rahvastikupoliitikat, siis on ka ilmselge, et meil puuduvad kõige elementaarsemad eeldused selleks, et üleüldse rahvastikukriisist aru saada või seda leevendada või ületada. Kõigest sellest kajastub ükskõiksus meie rahva tuleviku suhtes, sest meil on tõsine rahvastikukriis. Meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimine on selle tõttu suures ohus ja kui sellega ei soovita tõsiselt tegeleda, siis tuleks astuda kõrvale ja võimaldada see teha neil, kes seda teha soovivad.