Kolmapäeval sai seaduseks valitsuse “reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu” ja seda totalitarismihõngulist käkerdust kritiseeris EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Eelnevate lugemiste käigus on tegelikult kõik oluline juba välja öeldud, aga lihtsalt enne lõpphääletust tasub veel kord meelde tuletada, et tegemist on sellise tüüpilise näitega seadusest, mille me võtame vastu täies teadmises, et seda, esiteks, ei ole vaja Eesti ühiskonnas, ja teiseks, et see regulatsioon, mis on ette pandud, on tegelikult sisuliselt vale ja vastuvõetamatu.
Ainuke põhjus, miks see seadus saab vastu võetud – ja ma arvan, et praktiliselt keegi vist siit saalist ei vaidle mulle vastu –, on see, et lihtsalt Euroopa Liidus on võetud vastu vastavasisuline määrus, mis on kehtestanud teatavad kohustused, ja need kohustused tuleb kirjutada sisse ka Eesti Vabariigis kehtivatesse seadustesse.
Ma tõtt-öelda isegi erakordsel moel käitudes tänaksin koalitsiooni esindajatest kolleeg Marek Reinaasa, kes on komisjoni arutelusid vahendades erakordse aususega tunnistanud samamoodi, et siin on tegemist seadusega, mis ei ole tegelikult toetusväärne. Ma ei pane sõnu suhu, ma ei mäleta, kuidas täpselt on need väljendid olnud, aga põhimõtteliselt on ju tunnistatud, et midagi pole teha, lihtsalt ei ole hea regulatsioon, ei ole hea seadus, aga midagi teha ka ei ole, vastasel juhul saame lihtsalt endale menetlused kaela.
Ilma minemata pikemalt detailidesse, ma lihtsalt markeerin ära kaks peamist probleemi meie vaatest, mis on selle seadusega. Esimene probleem seisneb selles, et ei ole aru saada, mida on peetud silmas poliitreklaami all. On nähtud ju ette väga tõsised karistused selle eest, kui poliitreklaam ei ole nõuetekohaselt tähistatud, aga samal ajal, kui me vaatame, mida on poliitreklaami all silmas peetud, siis öelge mulle palun, kes on suutelised selle määratluse alusel ütlema, mida siis pidada poliitreklaamiks. See on võib-olla isegi lihtsam, teatud asjad lähevad, eks ole. Kui on Tõnis Lukase plakat enne valimisi üles pandud, siis see on ilmselgelt poliitreklaam, kui ta kandideerib Riigikogusse. Aga pigem on küsimus selles, mida mitte pidada ehk kust tõmmata see piir sinna vahele, mis on poliitreklaam ja mis enam ei ole poliitreklaam.
Ma loen teile ette lihtsalt mõistete osa määrusest 2024/900, kus antakse määratlus selle kohta, mis on poliitreklaam. Alustame artikli 3 punktist 3, mis ütleb, et poliitreklaam on mis tahes viisil avaldatud, edastatud või levitatud poliitreklaami tegemise juhtum. Kujutate ette, poliitreklaami tegemise juhtum! Nii, loomulikult tekivad küsimused, aga mis on siis poliitreklaami tegemine. Selle kohta on antud eraldi määratlus. Kohe alguses, mõisted, on öeldud niimoodi, punkt 2: poliitreklaami tegemine – kuulake nüüd tähelepanelikult, et midagi kõrvust mööda ei läheks! – on sõnumi ettevalmistamine ning selle edendamine, avaldamine, edastamine või levitamine mis tahes viisil tavaliselt tasu eest või asutusesisese tegevusena või poliitreklaami kampaania raames. Pange tähele, et tavaliselt, mitte ainult.
Siis on antud kaks kriteeriumi, mis on alternatiivsed. Mõlemad ei pea olema esinevad, aga üks neist vähemalt peab esinema. Esiteks, kui seda tehakse poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel, välja arvatud juhul, kui sõnum on puhtalt eraviisilist või ärilist laadi. Või – nüüd on b – kui see sõnum võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu-, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud. Kujutate ette, võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi riiklikul või kohalikul tasandil või on selleks mõeldud?
Kas te nendele kriteeriumidele tuginedes oskate mulle selgitada, palun, mis kvalifitseerub ja mis ei kvalifitseeru poliitreklaamina? Näide, mille ma tõin siin vist esimese lugemise ajal peetud kõnes seisnes näiteks meeleavalduses. Kodanike ühendus. Näiteks oletame, et see ühendus, kes seisab siin kanade puuris pidamise vastu, korraldab meeleavalduse kas parlamendi ees või Stenbocki maja ees või kusagil mujal. No öelge mulle, kas see on poliitreklaam. Võiks öelda, et see on suunatud seadusandliku protsessi mõjutamisele või regulatiivse protsessi mõjutamisele. Aga mina küll aru ei saa, milles see poliitreklaam seisneb, mida nad siis reklaamivad või keda nad reklaamivad.
Mina saan aru, et neid erakondi, kes pooldavad kanade puuris pidamise keelamist, on Riigikogus õige mitmeid. Ma ei tea, ma eeldan, et sotsid pooldavad. Ma ei oska teiste kohta öelda. Eesti 200 võib-olla pooldab, võib-olla Reformierakond pooldab. Kellele siis reklaami tehakse ja millisel moel? Kuidas jaotub see, kui palju läks nüüd sotside reklaamiks, kui palju läks Eesti 200 reklaamiks, kui palju läks Reformierakonna reklaamiks? Milles üldse reklaam seisneb, kui kodanikud avaldavad meelt seistes endale oluliste põhimõtete eest? Mina küll ei oska öelda.
Ja nüüd ongi küsimus, et kui nad ei tähista oma reklaamplakateid või muid asju sellisel viisil, nagu Euroopa Liidu määrus 2024/900 nõuab, siis võib neid karistada. Ja nüüd jõuame teise põhimõttelise probleemini, mis seisneb selles, et kas te teate, kui palju see karistuse määr on, mida seaduseelnõuga ette nähakse? Kui suure trahvi võib neile määrata? (Saalist öeldakse “20 miljonit”.)
20 miljonit eurot, nagu kolleeg Urmas Reinsalu ütles. See on diferentseerimata. Ei ole nii, et kui on väike rikkumine, siis kuni nii palju, kui on, ma ei tea, keskmise suurusega rikkumine, mis on kuidagipidi kriteeriumide kaudu määratletud, siis nii palju, ja kui on suur rikkumine suurte korporatiivsete subjektide poolt, siis kuni 20 miljonit. Ei, lihtsalt on öeldud, et kui on rikkumine, siis võib määrata trahvi kuni 20 miljonit.
Tõsi, seadusesse on lisatud selline kriteerium, et kui tegu ei ole olulise rikkumisega, siis ei peaks üldse menetlust alustama. Võib alustada, aga ei pea alustama. See on ametnike diskretsiooni otsus, kas nad tahavad alustada või mitte. Aga kujutate ette, diskretsiooni otsus on nüüd see, et nendele kanade puurispidamise vastu protestijatele võib seaduse kohaselt määrata trahvi kuni 20 miljonit eurot. Mille eest? Selle eest, et nad ei olnud kuskile plakati äärele kirjutanud, tähistanud seda nii-öelda reklaami, mis polegi mingi reklaam nõuetekohaselt.
Ma ütlen veel kord, me kõik saame aru, et see on jabur. Siin tegelikult ju vaidlusmomenti meil ei olegi. Ma ei vaidle siin mitte kellegagi. Ma eeldan, et kõik on nõus sellega. Aga jama on lihtsalt selles, et me oleme riigina jõudnud sellisesse olukorda, kus me koputamegi parlamendis ära seadusi täies teadmises, et need ei ole, esiteks, vajalikud, meil ei ole mingit ühiskondlikku probleemi, mida me siin lahendame, ja teiseks, see regulatsioon, mis saab kehtestatud, on lihtsalt selgelt ebamõistlik.
Ja minu hinnangul mitte ainult ebamõistlik, vaid sellisena ka vastuolus põhiseadusega, vastuolus õigusriikluse põhimõttega, mille osaks on ka keelatud tegude määratletuse põhimõte. See peab olema keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav, millised teod on lubatud, millised on keelatud ehk millised teod on karistatavad. Antud juhul see nõue ei ole täidetud.”