Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid peaminister Kristen Michalilt, et miks valitsevad Eesti välispoliitikas topeltstandardid ja miks sekkutakse jultunult teiste riikide siseasjadesse.
Varro Vooglaid: “Mina vaatan murelikult, kuidas Euroopas levib selline tendents, et kui ühes või teises riigis jõuavad valimised niisuguse tulemuseni, mis on Euroopa Liidu keskvõimule mittemeelepärane, siis asutakse tegutsema kas nende valimistulemuste ümberpööramiseks või siis toimunud valimiste tühistamiseks. Hiljutisteks näideteks on ühelt poolt Gruusias toimuv, kus parlamendivalimised jõudsid tulemuseni, mis ei ole meelepärane, ja samal ajal Rumeenias toimuv, kus siis tühistati presidendivalimised pärast esimest vooru, kuna võitmas oli mees, kes ei ole piisavalt nii-öelda euromeelne.
Ma ei taha, et siit jääks kõlama hoiak, justkui mina kutsuksin valitsust üles sekkuma teiste riikide siseasjadesse. Kindlasti mitte! Ma arvan, et teiste riikide siseasjadesse sekkumisest hoidumine on väga oluline printsiip muu hulgas sellepärast, et kui Eesti Vabariik sellest kinni ei pea teiste suhtes, siis miks peaksid teised pidama kinni sellest Eesti Vabariigi suhtes. Küll aga huvitab mind see, miks on Eesti Vabariigi valitsuse, teie poolt juhitud valitsuse sekkumine teiste riikide siseasjadesse valikuline.
Kui näiteks Gruusia siseasjadesse Margus Tsahkna eestvedamisel on väga jõuliselt sekkutud, põhjendades seda demokraatia kaitseks väljaastumisega, siis tekib paratamatult küsimus, miks samal ajal ollakse täiesti vait näiteks Rumeenia suunal, kus samamoodi on tühistatud presidendivalimised, ilma et mingi kohtuotsusega oleks leidnud kinnitust valimisseaduste rikkumine. Ülemkohus tühistas valimised, tuginedes luurestruktuuride hinnangutele, aga mitte mingit jõustunud kohtuotsust selle kohta, justkui oleks rikutud tõesti, tõendatult, valimisseadusi, pole olemas.
Nüüd Gruusia puhul on ju OSCE paljude-paljude tuhandetele vaatlejatele tuginedes kinnitanud, et põhimõtteliselt olid valimised ausad. Oli probleeme, aga selliseid probleeme mitte, mille tõttu peaks kuulutama valimised ebaausaks. Nüüd ma paluksingi teil selgitada, millistele kriteeriumidele tuginedes te otsustate, kus demokraatia kaitseks sekkuda ja kust seda mitte teha.”
Teise küsimusena jätkas Varro Vooglaid: “Mis Rumeeniasse puutub, tegelikult nii Gruusiasse kui Rumeeniasse, siis kui me mõtleme näiteks Gruusia olukorrale, kujutagem ette, et näiteks Eestis toimuvad Riigikogu valimised. OSCE vaatlejad on siin, leiavad, et no oli pisikesi möödalaskmisi, siin-seal oleks saanud paremini, aga mitte midagi sellist, mille tõttu peaks leidma, et valimised olid põhimõtteliselt ebademokraatlikud ja ei väljenda rahva enamuse tahet. Sellest hoolimata teised riigid hakkavad sekkuma Eesti siseasjadesse, nõudes, et need valimised tühistataks ja korraldataks uued valimised, sellepärast et pääses võimule erakond, kes ei ole piisavalt Euroopa-meelne. Ma ei tea, kas teile tunduks selline asi kohane või mitte. Minu arvates see ei oleks kohane. Oleks täitsa huvitav kuulda teie hinnangut selle kohta.
Ja mis Rumeeniasse puutub, siis jällegi võime tõmmata ju paralleeli. Kujutagem nüüd ette – meil ei ole küll sarnast valimissüsteemi, aga oletame, et meil oleks sarnane presidendivalimiste süsteem ja inimesed saavad ise valida presidenti, Eestis teatavasti ei saa –, et esimene voor on ära ja esimese vooru järel nähtub, et võitma hakkab jällegi näiteks Mart Helme sugune mees, keda ei peeta siis piisavalt euromeelseks keskvõimu poolt. Ja siis kapo, mingisugustele hinnangutele tuginedes: siin võisid olla ikkagi mingisugused välised mõjutused või rahastati tema valimiskampaaniat kellegi poolt sellisel viisil, mis ei olnud deklareeritud. Riigikohus otsustab tühistada valimiste esimese vooru ja üleüldse presidendivalimised. Ametis olev president jääb ametisse, ei ole teada, millal siis presidendivalimised toimuvad. Ja seesama isik, kes võitis esimese vooru, diskvalifitseeritakse, tema ei saa üldse enam kandideerida, ilma et oleks mingit kohtuotsust, millega oleks kuidagi tõendatud, leidnud kinnitust mingi väline sekkumine. Kas te leiate, et selline praktika oleks Eesti kontekstis näiteks kohane ja aktsepteeritav?