21.03.2024
Varro Vooglaid
Eile oli riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega EKRE soovib lõpetada e-hääletamise. Seda tutvustanud Varro Vooglaid lausus, et see ettepanek lähtub eesmärgist tagada valimiste usaldusväärsus ja vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele.
Varro Vooglaid: „Rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi andmetel kasutatakse Euroopa riikidest elektroonilist hääletust ehk e-hääletust Albaanias, Belgias, Bulgaarias, Prantsusmaal ja Venemaal. Varem on kasutatud mingis vormis e-hääletust, kuid sellest on loobutud Hollandis, Iirimaal, Norras, Rumeenias, Saksamaal, Soomes ja Šveitsis. Suuremas osas Euroopa riikidest pole e-hääletust kunagi kasutatud. küll aga uuritakse mitmes riigis võimalusi, mis garanteeriksid e-hääletuse puhul nende salajasuse ja vaadeldavuse.
E-hääletust kasutatakse mitme erineva meetodiga. Üldreeglina on teistes riikides tegemist statsionaarsete hääletuspunktidega, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna ning kus hääletamise salajasus on tagatud. E-hääletuse veebipõhist süsteemi ehk internetihääletust kõigile valijatele pakub Euroopa riikidest vaid Eesti. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Veebihääletuse puhul salajasus paraku tagatud ei ole, sellepärast et tegelikult ei ole ühtegi mehhanismi, millega kontrollitakse, kes on see reaalne inimene, kes ID-kaarti kasutades hääletusprotseduuris osaleb. Sellega vastandub e-hääletamine Eestis nii valimiste üldkehtivale põhimõttele kui ka otseselt Eesti põhiseadusele. Tagatud ei ole ka Eesti põhiseaduses nõutud ühetaolisus, kuna e-hääletuse viis Eestis erineb paberhääletamise viisist.
Selleks, et valimistulemus oleks usaldusväärne, peab olema tagatud selle kontrollitavus kahel viisil: valija peab saama kontrollida, et tema antud hääl laekus, ning valimiste vaatlejad peavad saama kontrollida, kas kõik laekunud hääled loeti õigesti. Eesti e-hääletuse puhul ei ole valijal ilma eriteadmisteta võimalik kontrollida, kas tema hääl laekus õigesse kohta. Samuti puudub universaalne kontrollitavus. See tähendab, et valimiste vaatleja ei saa kontrollida, kas kõik valijate antud hääled loeti korrektselt kokku või mitte.
E-hääletust, aga eriti internetihääletust ei kasutata enamikus maades just seetõttu, et tagatud ei ole salajasus ning kodanikele arusaadav kontrollitavus ja läbipaistvus. Kodanikul peab olema võimalik usaldusväärselt ja ilma eriteadmisteta kontrollida valimistoimingu ja tulemuste väljaselgitamise olulisi samme. Näiteks Saksamaal on seetõttu valimistel keelatud igasuguste arvutusseadmete kasutamine. Internetihääletust pole paljudes riikides rakendatud ka küberjulgeoleku probleemide tõttu. Näiteks pole internetihääletust kõigile kodanikele kasutatud just seepärast Prantsusmaal. Usutakse, et veebi hääletus muudab võltsimise liiga lihtsaks ja see võib süvendada usaldamatust.
Nagu kirjutas oma väga heas artiklis hiljuti digiõiguste aktivist ja e-hääletamise vaatleja Märt Põder: “Kuna valimiste korraldaja ei suuda pakkuda tagantjärele veenvaid tõendeid protseduuride korrektsusest, taandub arutelu e-hääletuste tulemuste üle usuküsimuseks. Isegi kui korraldaja kinnitab, et tal on need tõendid kuskil olemas ja nende tõttu on nad ise äärmiselt veendunud, et tulemus on korrektne, ei saa see veenda teisi – kui nende tõenditega pole võimalik tutvuda ja nende korrektsuses veenduda. Nii kujuneb valimiste korraldaja tegevus e-hääletuse tulemustes veenmisel lihtsalt käputäie protseduuride läbiviimisel osalenud ametnike siseveendumuse kinnitamiseks. Kui jaoskondades toimuvate valimiste puhul toetub usaldus tulemuse vastu kindlale alusele, milleks on valimisperioodi jooksul jaoskondades tehtud laiapõhjaline usaldustöö, siis e-hääletuse puhul on usalduspüramiid tagurpidi. Valimistulemuse legitiimsuseks tarvilik usaldusmassiiv toetub e-hääletuse puhul käputäie ametnike siseveendumusele.”
Samas ei ole e-hääletamisel erilisi positiivseid omadusi. Selle kasutuselevõtt ei ole oluliselt mõjutanud valimistel osalejate arvu, küll aga võib e-valimine tekitada usaldamatust valimistulemuste vastu, kahtlusi riigivõimu legitiimsuses ja riigi institutsioonidest võõrdumist.
Oma hiljutises artiklis pealkirjaga “Kellele on vaja e-hääletust?” võttis kolleeg Jaak Valge selle probleemi tabavalt kokku, tuues esile hiljuti põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelu, kus ametnike vastustest ilmnes, et e-hääletamise süsteemi kasutamine ei tee valimiste läbiviimist odavamaks; teiseks, see ei suurenda kõigile olemasolevatele teadmistele tuginedes märkimisväärselt valimisaktiivsust; ja kolmandaks, see ilmselgelt langetab valimiste usaldusväärsust. Kõiki neid kolme aspekti silmas pidades peaks ju olema elementaarne jõuda järeldusele, et sellist süsteemi ei ole mõistlik kasutada.
Eestis on e-hääletust kasutatud alates 2005. aastast ning Eesti on esimene riik maailmas, kus võeti e-hääletus üleriigilistel valimistel kasutusele. Praeguseks on aga selgunud, et Eesti e-hääletuse süsteem ei ole teistele riikidele eeskujuks, seda pole mujal kasutusele võetud või on selletaolisest süsteemist loobutud just arusaadavuse, universaalse kontrollitavuse ja salajasuse puudumise tõttu, mis teeb veebivalimised ebausaldusväärseks.
Sellele järeldusele osutas oma hiljutises artiklis pealkirjaga “Ajalugu on e-valimistel oma hinnangu andnud” ka Martin Ehala. Tsiteerin: “Eesti oli 2005. aastal e-hääletusega alustades innovaatiline. On ka mõistetav, miks tuli kõrgel hoida usaldust ja vaigistada kahtlejaid. Lootus oli suur, et meie eeskuju järgivad teised ning e-hääletusest saab rahvusvaheliselt aktsepteeritud standard. Midagi sellist ei ole kahjuks juhtunud. E-hääletust kaalunud või proovinud riigid on leidnud, et see ei vääri küünlaid. Peale Venemaa, kus järgmisel nädalal saab e-hääletada Vladimir Putini poolt presidendivalimistel. Eestist on ükssarvikuteks sirgunud Bolt, Pipedrive, Wise ja Veriff, kuid e‑hääletus ei idane ega mädane. Probleemid on samad, mis alguses. Need probleemid on olemuslikud: neid võib küll ignoreerida, kuid pole võimalik lahendada. Ja 20 aastat on piisavalt pikk aeg, et öelda: “Ajalugu on e-valimistele andnud oma hinnangu.” Tark oleks seda arvesse võtta.” No Ehalaga võib nõustuda, välja arvatud osas, et e-valimised ei idane ega mädane. Ma lisaksin, et mädanevad küll, kõigi meie silme all.
Ka Eesti valijate seas ei ole piisavalt usaldust e-valimiste vastu. Kui juba üle kolmandiku valijatest arvab, et e-valimised ei olnud või pigem ei olnud ausad, on tegemist legitiimsusprobleemiga, mis võib laieneda kõigile valitavatele institutsioonidele. Ja nii see tõepoolest on. Eelmisel kevadel läbi viidud arvamusküsitluse kohaselt ligi 40% Eesti kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda, et e-valimisi viiakse läbi usaldusväärsel viisil.
Lisaks ei võimalda kehtiv regulatsioon kaebeõiguse tõhusat kasutamist valimiste õiguspärasuse kontrollimiseks. Riigikohtu esimees Villu Kõvegi kirjutas 30. märtsil eelmisel aastal oma arvamuses e-valimiste kohta järgmist: “Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord.”
Osutasin sellele, et praegu sellist tõhusat ja mõistlikku menetluskorda ei eksisteeri. Seega on õige Eestis e-valimised lõpetada, vähemalt nii kauaks, kui töötatakse välja usaldusväärne ja põhiseadusele vastav viis nende läbiviimiseks. Mäletan, et mitte kuigi ammu, mõned kuud tagasi siinsamas saalis ühe arupärimise raames küsisime justiitsminister Kalle Laaneti käest, mida arvata sellisest olukorrast, kus 40% kodanikest kas ei usalda e-valimiste süsteemi või pigem ei usalda, siis tema osutas vastusena sellele, et 60% usaldab või usaldab. No see vastus ei ole loomulikult rahuldav, sellepärast et mõelgem: kui 40% kodanikest kahtleb, et valimisi, mis on kogu poliitilise süsteemi legitimeerimise instrumendiks, ei viida läbi ausalt, siis meil on hiiglaslik legitiimsusprobleem Eestis. Sellist olukorda aastast aastasse tolereerida, sallida selle jätkumist lihtsalt ei tohiks. Eriti sellises olukorras, kus me teame, et meil on keerulised ajad nii või teisiti ning kahtlusi selle suhtes, kas meil üldse riigivõim on legitiimne, tuleks kõiki võimalusi kasutades maha võtta.
Nüüd, teine asi, mida Kalle Laanet meie küsimustele vastates ütles, oli see, et niisuguse valimissüsteemi kasutamine on kahtlustest hoolimata põhjendatud, kuna see on mugav. Veel kord: rõhutagem siin üle, et valimiste süsteemi usaldusväärsus ja valimiste süsteemi kasutamise mugavus ei ole võrdväärsed argumendid. Usaldusväärsus on mõõtmatult olulisem kui valimistel osalemise mugavus. Ja kui keegi väidab, et korra nelja aasta jooksul, kui me parlamendivalimistest räägime, käia valimiskasti juures oma hääl anda on liiga ebamugav, siis ma ütleksin vastu, et nendele inimestele tuleks anda väikene järeleaitamistund selle kohta, mida kodanikuks olemine üleüldse tähendab.”