06.11.2023
Varro Vooglaid
Vastates riigikogu EKRE fraktsiooni saadikute kevadel esitatud arupärimisele regionaalarenguga seoses kavandatavate maksutõusude kohta, ütles peaminister Kaja Kallas täna muuseas, et Eesti on hea koht elamiseks. Saadik Varro Vooglaid pani selle kahtluse alla.
Vooglaid: „Peaminister väitis, et Eesti on hea koht elamiseks, parim koht maailmas või kuidas need sõnad täpselt olidki. Mingis mõttes see ilmestab seda probleemi, millele minagi tähelepanu juhtisin ja tahan uuesti juhtida – nimelt sellele, et väär on vaadata Eestit kui mingisugust ühtset tervikut, sellepärast et olukorras, kus on tekkinud väga suur kihistumine, elavad inimesed Eestis väga erinevates tingimustes.
Eks see, kuidas inimesed elavad näiteks Tallinna kesklinnas või Kalamajas või Kadriorus või Viimsis või kuskil Kakumäel või kuskil mujal Tallinna äärelinnades, see on midagi hoopis muud kui see, kuidas elavad inimesed perifeersetes piirkondades, Ida-Virumaal, Peipsi ääres, Kagu-Eestis ja nii edasi… Nii, et tegelikult jätab see väga halva mulje, kui peaminister, kes ise elab tõesti kõige uhkematest ja kallimatest linnaosadest Kadriorus, tuleb ütleb, et Eesti on parim koht maailmas elamiseks ja justkui ei ole kohane juhtida tähelepanu sellele, et väga paljudel inimestel on Eestis elu raske.
Minu küsimus, mille ma esitasin, tõukubki sellestsamast reaalsusest. Ma küsisin, et ehk oleme me selle sotsiaalse kihistumise ja ebavõrdsuse tingimustes jõudnud sinnamaale, kus me peame täiesti ausalt küsima, et vahest polegi see põhjendatud, et kõikidele inimestele Eestis kehtivad maksud ühtemoodi, täiesti sõltumata sellest, milline on nende võimalus saada osa avalikest teenustest.
Minu meelest ei ole naeruväärne, kui inimestel reaalselt ei ole kodu lähedal 20, 30, võib-olla isegi 40 kilomeetri raadiuses ühtegi kooli, kuhu nad saaksid oma lapsed panna. Kui ei ole haiglat, ei ole näiteks sünnitusosakonda 50 kilomeetri raadiuses. Kui ei ole päästekomandot 30 kilomeetri raadiuses. Tulekahju korral põleb maja maha enne kui keegi sinna kohale jõuab. Kui ei ole ühistransporti. Väga paljudes kohtades Eestis ei tähenda see ütlus, et loobuge autost ja liikuge ühistranspordiga, mitte midagi, sellepärast et lihtsalt ei ole mitte millegagi liikuda. Kõik teavad seda. Sellepärast on jube ebameeldiv kuulata, kui ikka ja jälle siitsamast puldist valitsuse esindajad räägivad, et kasutage rohkem ühistransporti, võtke omaks rohelisem mõtteviis ja hoiakud. Rääkimata muudest asjadest, nagu poed, näiteks pole poodigi kuskile minna. Sageli ei ole stabiilset elektriühendustki.
Selle tõttu ehk peaksime mõtlema selle maksupoliitika mõttes ka sellele, mida õigluse printsiip tegelikult ikkagi dikteerib. Õigluse printsiip, nagu seda klassikaliselt on mõistetud, kõige lihtsamalt formuleerituna tähendab seda muu hulgas, et võrdseid tuleb kohelda omavahel võrdselt ja need, kes on täiesti ebavõrdses olukorras, neid ei tohi kohelda omavahel võrdselt. Me ei kohtle ju ka neid inimesi, kellel on jalad ja kellel ei ole jalgu, võrdselt, ei nõua neilt ühtedele ja samadele reeglitele allumist. Ehk peaks ka maksupoliitika mõttes hakkama sellelesamale probleemile tõsisemalt tähelepanu osutama. Ja lühidalt kokku võttes, kui ei ole inimestele riiklikult tagatud ligipääsu avalikele teenustele, siis ei ole ka õiglane nõuda neilt maksude tasumist samade protsentide alusel kui nende inimeste puhul, kes elavad linnades ja kellel on ligipääs kõikidele olemasolevatele avalikele teenustele.”