Kolmapäevases Riigikogu infotunnis tõstatas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid oma küsimuses välisminister Margus Tsahknale väga õigustatult üles Eesti valitsuse USA- ja üldse välispoliitika läbimõtlematuse.
Varro Vooglaid: “Minu küsimuse taustaks on süvenev mure selle pärast, kuidas tegutsetakse lähtuvalt väidetavast eesmärgist tagada Eesti julgeolekut. 20 aastat ja rohkemgi tegelikult on ju käsitletud Ameerika Ühendriike Eesti peamise julgeolekutagatisena; et Eesti julgeolek on tagatud läbi selle, et me kuulume NATO-sse. NATO teatavasti seisneb peamiselt Ameerika Ühendriikide militaarses võimekuses ja see on olnud käsitletud siis sellena, mis hoiab meid turvatsoonis.
Nüüd, ehmatav on vaadata, kuidas väga lühikese aja jooksul on hakanud see arusaamine kuidagi hägustuma või taanduma või üldse olema kõrvale lükatud. Ma osutan siin näiteks sellistele väljaütlemistele endise presidendi Ilvese poolt, kes ütles, et Ameerika Ühendriike ei saa enam usaldada, mis on sisuliselt ikkagi väga tõsine avaldus, eks, et, noh, nende peale me enam loota ei saa. Osutan siin ka näiteks Marko Mihkelsoni poolt X-is tehtud avaldusele, et Euroopa koondugem ja näidakem ameeriklastele, et nad eksivad.
Et selline otsene vastandumine ameeriklastele nende geopoliitilistes plaanides, mis puudutavad ka Euroopat, jätab minule küll sellise mulje, et USA oleks justkui nagu maha kantud meie peamise julgeolekutagatisena. Nüüd, kui panna siia kõrvale see, et ühelt poolt pruugitakse Ameerika suunal sellisel viisil suud, teiselt poolt on pikka aega pruugitud ju täiesti ebavajalikult ja mõttetult Eesti huvisid kahjustavalt Venemaa suunal suud, siis tekibki küsimus, et vabandust, kelle peale üleüldse meie julgeoleku tagamisel loodetakse.
Nüüd vaadates, kuidas von der Leyeni juhtimisel üritatakse koondada 800 miljardit eurot. Kas siis on toimunud mingisugune oluline doktriini muutus, mis tähendab seda, et Ameerika asemel vaadataksegi nüüd meie julgeoleku peamise tagajana Euroopa Liidu poole? Ja sellega seoses, kas siis on mingisugused plaanid ka Euroopa Liidu militaarse võimekuse välja kujundamiseks, millest me siiani teadlikud ei ole?”
Teise küsimusena jätkas Varro Vooglaid: “No see viie protsendi jutt minu jaoks väga veenev ei ole, sellepärast et teatavasti me räägime ikkagi absoluutarvudes niivõrd väikestest summadest, et Ameerika Ühendriikide poolt vaadatuna ja üleüldse Euroopa poolt tervikuna vaadatuna ka see on piisk meres. Millest me siin räägime? Me räägime Euroopa kaitsevõimekusest.
Mis puudutab teie väidet, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem, siis ma pean küll tunnistama, et mulle paistab see pilt sootuks teistsugusena. Mitukümmend aastat on tegutsetud selles usus, et me tagaksime endale Ameerika Ühendriikide toetuse meie julgeoleku peamise tagatisena. Aga vaadates just nimelt seda mõttetut klähvimisest, mida endale siin on lubatud ka USA uue administratsiooni suunal, siis mina küll ei ole nii kindel, et näiteks Ameerika Ühendriikide administratsioon näeb, et me oleksime samas väärtusruumis ja selle tõttu nad tahaksid üleüldse eriliselt pingutada selle nimel, et Balti riike ja Eestit sealhulgas kaitsta.
Asepresident J.D. Vance ju Müncheni julgeolekukonverentsil hiljuti tõstatas selle küsimuse väga teravas toonis, et enne, kui me räägime, kuidas ühiselt julgeolekut tagada, peame rääkima sellest, kas meil üleüldse on ühised väärtused, mida ühiselt kaitsta.
Vaadates, kuidas ka teie osalusel toimiv valitsus on siin Eestis pikka aega tegutsenud, siis mina näen küll väga suurt lahknevust Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga võrreldes. Ja on tõsiselt küsitav, kas siin on see väärtuste ühtsus olemas või mitte.
Seonduvalt sellega, et te väitsite, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, ma tahaksin küsida ka selle kohta, millest hiljuti rääkisite rahvusringhäälingule antud raadiointervjuus – et selleks, et Eesti oleks kaitstud, et tagada meile Ameerika Ühendriikide toetus, peaksime tõsiselt kaaluma võimalust loovutada Eestis paiknevate haruldaste muldmetallide kaevandamine Ameerika Ühendriikide korporatsioonidele.
Ma mõtlen selle peale, et kui Eesti on paremini kaitstud ja meile on USA toetus tagatud läbi selle, et me näiteks oleme osalenud Iraagi sõjas ja erinevates missioonides, siis me ei peaks sellepärast hakkama nüüd väga närvitsema, et kas nad pakuvad meile seda kaitset või mitte.
Aga see avaldus, mis teie tegite, öeldes, et me peaksime tõsiselt kaaluma muldmetallide loovutamist neile, paneb mind mõtlema selle peale, et endiselt me peame siis ikkagi väga tõsiselt pingutama, pükstest välja hüppama, et see toetus endale tagada. Kas on nii?”
Peaministri vastuse järel võttis täiendavalt sõna ka Mart Helme: “Minu meelest see jutt, mis siit just kõlas, on kõige parem illustratsioon tänase valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika täielikule läbikukkumisele ja pankrotile. Meie siin hirmutame ja tekitame ebakindlust? No sellisel juhul NATO peasekretär Mark Rutte ütles 13. veebruaril Brüsseli kohtumise järel, et kas me saame ikka aru, et Venemaa toodab kolme kuu jooksul üksinda rohkem laskemoona kui terve NATO aasta jooksul kokku. No hirmutas Eestit, eks. Ursula von der Leyen ütles, et terve Euroopa on Vene sõjasissetungi ohu all. Hirmutas meid, hirmutas kogu Euroopat.
See retoorika on meil ju kolm aastat olnud, et kohe-kohe algab meil sõda, võib-olla tuumasõda. Sellega te olete siin hiilanud kogu aeg ja sellel on väga lihtne eesmärk olnud – et siis saab inimesed ilusti leppima kõikide maksutõusude ja kõikide tuulikujuttude ja muude asjadega.
Aga ennem siin ka, Michal ka hakkas sedasama mula ajama, et justkui meie oleme vastu Ukraina abistamisele. Vastupidi! Vastupidi – kui me tahame, et siin olevad Ukraina mehed läheksid Ukrainasse rindele, siis meie oleme need, kes Ukrainat toetavad, ja teie nende siiajätmisega õõnestate ja nõrgestate Ukrainat.
Nüüd, mis puudutab sellesse maavaradesse, see on ju jälle näitab teie jutu läbikukkumist. Me käisime Iraagis, me käisime Afganistanis, me oleme Malis, me oleme, ma ei tea, Mosambiigis, kus me oleme kõik eksportinud enda julgeolekut, selle jutuga, et siis tullakse meile appi. Ja nüüd tullakse jutuga, et ei, tegelikult võib-olla ei tulda meile appi, me peame siin mingit protsenti taga ajama kaitsekulutustes ja me peame maavaradega kokkuleppeid tegema, et tegelikult on küll niimoodi, et oleme täitsa üksi, kui me veel rohkem ei pinguta. See ju näitab, kuidas te meile olete valetanud ja loosungeid loopinud aastaid-aastaid-aastaid. Teil ei ole plaani. Teil lihtsalt ei ole plaani.
Ja nüüd mul ongi küsimus, et plaan on siis see, et anname raha ja võimu Brüsselile ära meie riigikaitsega tegeleda. Kas tänane Eesti valitsus, kas välisminister Tsahkna ka toetab seda, et me anname oma otsustusõiguse, oma raha ja oma riigikaitselise vastutuse Brüsselile ja siis on jälle rahulik olla, siis saab siin ise tegeleda nihver-nahverdamisega, tuulikutele raha andmisega.”