Kolmapäeval toimus Riigikogus kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille käigus kritiseeris EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid teravalt selle eelnõu ümber toimuvat, samuti siseminister Läänemetsa ülimalt destruktiivset poliitikat.
Varro Vooglaid: “Kõigepealt kaks põhimõttelist, sissejuhatavat tähelepanekut. Esiteks, me oleme kategooriliselt vastu kogu selle arutelu sellise raamistamisega, mis näitab, et eelnõu esitajad ja selle pooldajad on Eesti julgeoleku tagajad ja kõik, kes suhtuvad sellesse eelnõusse kriitiliselt, seisavad vastu Eesti julgeoleku tagamisele ja õõnestavad seda. Tõde on meie hinnangul risti vastupidine, aga sellest mõne hetke pärast lähemalt.
Teiseks, põhimõttelise tähtsusega on see, et me saaksime parlamendis ja üldse Eesti ühiskonnas üle sellisest refleksist, et nii, kui tuleb arutluse alla midagi, mis seondub Venemaaga või Moskvaga või ka religiooniga laiemalt, siis peaaju lülitub välja ja operatsioonid võtab üle seljaaju ja hakkab ainult selline tühjade loosungite loopimine, selle asemel et ratsionaalselt arutleda põhiseaduse aluspõhimõtetest ja ühise hüve taotlusest lähtuvalt. Ja mis ma edasi nüüd ütlen, püüab lähtuda ikkagi sellisest arutelust, mis opereerib peaaju, mitte seljaajuga.
Nüüd, selle eelnõuga seonduvaid probleeme üldistatult öeldes on kaks või kolm, sõltub kategoriseerimise alusest. Kui kaheks jagada, siis peamised probleemid on õiguslikud ja poliitilised, kui kolmeks jagada, siis võib õigusliku omakorda jagada kaheks, ehk siis esiteks seondub see usuvabadusega, teiseks õigusriiklusega, ja sellest kolmikjaotusest ma edaspidi siis lähtun. Esiteks, usuvabaduse rikkumine, teiseks, õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamine ja kolmandaks, mitte Eesti julgeoleku kaitsmine, vaid selle ohustamine.
Rääkides usuvabadusest, on ju täiesti ilmselge, et see eelnõu kujutab endast rünnakut usuvabaduse põhimõtte vastu. Ma mäletan, kui alguses diskussioonid algasid, siis siseminister Läänemets eitas, et üldse see kuidagi usuvabadust puudutab, nüüd enam seda ei eitata. Nüüd õigustatakse, et jah, on küll usuvabaduse riive, aga see ei ole põhiseadusega vastuolus. Jutud sellest, mida me siin täna oleme kuulnud, siin saalis, et tegelikult kaitstakse hoopis usuvabadust, on ju lihtsalt naeruväärselt valelikud.
Kuidas siis kaitstakse usuvabadust, kui põhimõtteliselt pannakse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku, Eesti suurima liikmeskonnaga kirik, ja Pühtitsa klooster kui Eesti suurim klooster, fakti ette: te kas katkestate oma kanoonilised sidemed, nagu me teilt nõuame, või me sundlõpetamine teid. Ei ole mõtet siin kogu aeg rääkida sellest, et oi, mis te siin ähvardate sundlõpetamisega – teie ähvardate sundlõpetamisega.
See ongi selline mafioosne lähenemisviis: te kas teete nii, nagu me ütleme, maksate meile, eks, mingi poeomaniku poole pöördudes näiteks, või lendab teie pood õhku. Ja siis öeldakse: ega selle poe õhku laskmine ei olegi meie eesmärk, noh, ärge külvake sellist paanikat, meie eesmärk on saavutada sõbralik kokkulepe, sõbralik teineteise mõistmine, aga need on teie kaks valikut: makske või juhtub see.
Põhiseaduse § 40 ei näe üldse sellist võimalust ette, et usuvabadust saaks piirata apelleerides julgeolekukaalutlusele. Põhiseadus ütleb täiesti selgelt, et usuvabadust saab piirata avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitsmise kaalutlusele tuginedes, ei ole sellist asja nagu julgeoleku tagamise kaalutlus. Ehk, põhimõtteliselt üldse põhiseaduses seaduslik alus selliseks piiranguks puudub.
Nüüd, isegi kui põhiseadus lubaks riigi julgeoleku kaalutlusel usuvabadust piirata, siis peaks see piirang olema selleks, et olla põhiseaduspärane, sobilik, vajalik ja mõõdukas, nagu juristid kõik teavad, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud. Sobilik ei ole see piirang sellepärast, et see põhimõtteliselt ei võimalda saavutada taotletud eesmärki: tagada Eesti Vabariigi julgeolekut läbi selle, et välistada Moskva patriarhaadi mõju.
Nüüd, kui see ei ole sobilik, siis ei ole vaja vaadata üldse, kas see on vajalik või mõõdukas. Ja ta ei ole sobilik, sellepärast et see, kas põhikirja on kirjutatud need kanoonilised sidemed või mitte, ei mõjuta mitte kuidagi seda, kas Moskva patriarhaadist saab reaalselt mingit mõju avaldada, kui seda soovitakse, või ei saa. Muidugi saab. Muidugi saab, inimlikud kontaktid säilivad, kanalid säilivad, kõike seda mõju saab osutada. Nii et, selle meetmega reaalselt ei ole sobiv, see ei ole sobilik meede.
Nüüd, isegi kui ta oleks sobilik, siis ta ei ole vajalik, sellepärast et sedasama eesmärki saaks saavutada oluliselt vähem põhiõigusi piiravate meetmetega. Karistusseadustikus teatavasti on olemas § 233, mis näeb ette välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevuse eest inimeste karistamist; § 234 sekunda: Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine; § 151, mis näeb ette üleskutsed vägivallale, eks, on karistatavad. Ehk, kõik õiguslikud instrumendid tagamaks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku või Pühtitsa kloostri kaudu ei saa tegutseda Eesti julgeoleku vastaselt, on juba kehtivas õiguses olemas.
Ja kolmandaks, loomulikult ei ole see ka mõõdukas, sellepärast et kahjustatud hüve, riivatud põhiseaduslik hüve on palju suurema kaaluga kui saavutatud hüve, mida tegelikult ju ei eksisteerigi, nagu ma juba selgitasin.
Nüüd, selle tõttu, loomulikult, president seaduse vastuvõtmisel ei tohiks seda seadust üldse välja kuulutadagi, ja vastupidi, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ja tõsiasi on ju see, et usuvabadus ei ilmne mitte seal, kus austatakse neid usuühendusi, mis avalikule võimule meeldivad, vaid seal, kus austatakse ka neid, kes ei meeldi. Seal ilmneb, kas austatakse usuvabadust või mitte.
Nüüd, aeg tiksub armutult, liigume kiiresti edasi. Õigusriikluse aspektist on karjuvalt ebanormaalne see, et karistatakse sundlõpetamisega, ähvardades usuühendusi mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid mida nad võivad tulevikus teha. See on õigusriikluse põhimõte, paroodia. Nii ei saa õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis asjad käia. Nii inimesi kui organisatsioone saab karistada ja sundlõpetamine on kõige rangem võimalik karistus juriidilise isiku suhtes selle eest, mida nad on teinud, mitte selle eest, mida nad võivad teha, vastasel juhul ei saagi ennast kaitsta.
Ja kolmandaks, mis on kõige rängem asi selles loos, on siis see julgeoleku aspekt. Reaalselt ei eksisteeri julgeolekuohtu, mida praegu lahendatakse, seda ju ei eitata siin tänagi, ministergi on korduvalt öelnud: ei ole, julgeolekuohtu ei ole. Räägitakse lihtsalt sellest, et see võib tulevikus tekkida, et julgeolekuohuks ongi see, et tulevikus võidakse kasutada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või Pühtitsa kloostrit Eesti julgeoleku vastaselt. Ehk, reaalset probleemi, mida lahendada, tänasel päeval ei eksisteeri. Küll aga tekitatakse täiesti reaalne julgeolekuoht.
Kujutage nüüd reaalselt ette, kui Venemaa meedias hakkavad ringlema lood sellest, et Eestis asuvaid Vene õigeusu kloostreid ähvardatakse sundlõpetamisega, kui nad ei allu nõudmisele katkestada kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, mis on ebaseaduslik nõudmine, tõesti on Eesti põhiseaduse kohaselt. Ja kujutage nüüd ette, kui päriselt lähebki asi nii kaugele, et nad ei katkesta sidemeid Moskva patriarhaadiga ja valitsus peabki hakkama neid sundlõpetama, saadame siis politsei sinna, eriüksused, kiirreageerijad, tuleb hakata siis seda füüsiliselt sundlõpetama. Sellest lähevad kaadrid Venemaa meediasse, kus öeldakse: näete, kuidas meie omadega käiakse Eestis ümber, tuleb appi minna kaitsma kaasmaalasi.
Kes on selle olukorra tekitanud? Valitsus on ise selle olukorra tekitanud. Ja teiselt poolt me ründame ka Ameerika Ühendriikide administratsiooni tuumikväärtusi, milleks usuvabadus on, seda just Müncheni julgeolekukonverentsil deklareeriti, ehk teeme seda kõike ka viisil, mis võimaldab ameeriklastel öelda: kuulge, kui te ise provotseerite konflikti, rikkudes meie tuumikväärtusi, siis miks te arvate, et meie peaksime neile appi tulema. Nii et, ultimatiivselt on see eelnõu ise suureks julgeolekuohuks, mistõttu me kutsume üles seda mitte toetama ja oleme esitanud elektrooniliselt ka tagasilükkamise ettepaneku.”