Varro Vooglaid: “Nomenklatuuri privaatpidu roosiaias ei ühenda ühiskonda, vaid lahutab veelgi enam”

Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid annab sotsiaalmeedias edasi oma nägemuse Eesti eliidi “roosiaiast”.

“Eilne roosiaia pidu sümboliseerib sügavat lõhet meie ühiskonnas ning tekitab sellisena tugevat võõristust.

On selge, et eksisteerib mitu Eestit, millel omavahel erilist puutumust pole. See, mida roosiaia vastuvõtt kehastab, pole kindlasti minu Eesti.

Jääb arusaamatuks, miks peab üldse koguni kaks korda aastas nomenklatuurile suure privaatpeo korraldama, et seda siis pidu kinnimaksvatele maksumaksjatele meedia kaudu imetlemiseks serveerida. See ei ühenda, vaid lahutab veelgi.

Suurejooneliste pidude korraldamise ja õõnsate loosungite lehvitamise asemel tasuks keskenduda küsimusele, kuidas Eesti võiks vasalli staatusest väljuda ja saada iseseisvaks mitte ainult formaalselt, vaid ka reaalselt, st sisuliselt. Aga teadagi, reaalset iseseisvumise soovi polegi — nomenklatuurile piisab liiduvabariigi status quo’st, asehalduri positsioonist, mis võimaldab rahva arvel hästi elada või lausa rikastuda. Mõte reaalsest iseseisvusest ja sellega kaasnevatest riskidest hirmutab.

Oma kõnes rääkis president Eesti riigist kui meie kõigi ühisest mesipuust, mis tuginevat meie ühistele väärtustele – tundele, et oleme kõik hoitud. Õõnes loosung, ei enamat. Pole siin mingeid ühiseid väärtusi ega ka hoituse tunnet. Pigem on nii, et väike ring valetamise, vassimise ja pettusega võimu juurde saanuid rüüstab mesipuud ülejäänud rahva arvel. Justkui herilased mesilastarus.

President kutsub rahvast üles riiki armastama, ent tegelikult tuleks kutsuda riigivõimu juures olevat seltskonda vastama küsimusele sellest, millistel eeldustel võiks riik olla armastusväärne.

Praegusel kujul – muuhulgas pärast koroonaajal nähtut ja tehtut, mil paljude kodanike väärikus ja põhiõigused talluti riigi poolt jalge alla, samuti pärast abielurüvetamist – see seda ei ole. Ja mida enam kasutatakse riigivõimu mitte ühise hüve teenimiseks, vaid selleks, et rahvast ahistada ja kurnata ning tema vara erinevatele korporatiivsetele ringkondadele kantida, seda vähemaks armastusväärsust jääb.

Siin on päris murekoht, millele keskenduda.”