Riigikogu saadik Varro Vooglaid leiab presidendi poolt roosiaeda kutsutud koolilõpetajate arvamustele viidates, et tänapäeva noored on saanud üheülbalise õpetuse sellest, mida salliv suhtumine endast üldse kujutab. Nimelt väitsid nood, et ühiskonnas olevat liiga vähe sallivust.
“On omajagu kurb, kui noored ei ole oma tunnetuses suutelised ületama ühiskonnas kehtestatud ideoloogilist raamistikku ning vaid korrutavad neile ette söödetud loosungeid. Aga eks paljuski just niisuguse olukorra taasloomist riiklik haridussüsteem teenibki, hoolitsedes selle eest, et masside hoiakud oleksid võimalikul ühetaolised ja domineeriva ideoloogilise raamistikuga kooskõlalised. Teisisõnu on riiklik haridussüsteem laste ja noorte hoiakute vormimise mehhanism ning see tomib sihipäraselt viisil, et noored mõtleks just nii, nagu allosutatud pealkirjast nähtub.
Reaalselt ei ole meie ühiskonnas sallivusega mingit märkimisväärset probleemi, rääkimata sellest, et sallivuse ülistamine kõrgeima voorusena on märk ühiskonna mandumisest. Sallivust ülistatakse ja selle vähesuse üle kurdetakse vaid seetõttu, et vastavalt etteantud ideoloogilisele raamistikule on tublidel, tarkadel ja edumeelsetel inimestel õige, hea ja tunnustust vääriv sedasi mõelda. Ehk kes nii mõtlevad ja seda ka välja näitavad, need kuuluvad õigete hulka ning neile on ka uksed valla. Siiski meenub G. K. Chestertoni tõdemus, et sallivus on ilma põhimõteta inimeste voorus. Aga sellest noortele koolis muidugi ei räägita.”