Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid peaminister Kristen Michalilt kavandatava fosforiidi kaevandamise kohta.
“Paljud inimesed Eestis on tõsiselt mures selle uudise pärast, mida vahendas teiste seas 26. septembril ka Eesti Rahvusringhääling ning milles anti teada, et Lääne-Virumaal Aru-Lõuna karjääris tehti eelmisel nädalal algust fosforiidi testpuurimisega ning et novembris plaanitakse maapõuest välja tuua juba suurem kogus fosforiiti, kuni 25 tonni. Ettevõtmisse on kaasatud ka Saksa päritolu rahvusvaheline ettevõte. Seejuures asutakse juba tegema mitte ainult tavapäraseid väikeseid, kuni 10-sentimeetrise läbimõõduga, vaid ka suuri, lausa 1,2-meetrise läbimõõduga puurauke, mis ulatuvad koguni kuni 30 meetri sügavusele ehk läbistavad ka põhjaveekihte.
Seejuures on oluline, et uuringud ei lähtu üksnes eesmärgist saada parem ettekujutus olemasolevatest ressurssidest. Selgelt on tegu juba kaevandamisuuringutega ehk siis uurida seda, kaevandamise võimalusi. Paljud inimesed pelgavad, et selget vahetegu kaevandamisuuringute ja kaevandama asumise vahel ei olegi, ehk et kui juba kaevandamisuuringuid läbi viiakse ja masin käima tõmmatakse, ju siis ka kaevandama asutakse. Natuke samamoodi nagu Nursipalus on see protsess kulgenud, et alguses räägitakse, et me ainult uurime ja kavandame ja mõtleme, aga siis, kui tegemiseks läheb, siis tegelikult ükski vastuväide enam mingit tähtsust ei oma.
Nüüd jõuan küsimuse juurde. Pidades silmas, kui tõsise küsimusega on fosforiidi kaevandamise näol tegu, võttes arvesse näiteks 1980-te aastate nii-öelda fosforiidisõdu ja ka võimalikke väga ulatuslikke keskkonnakahjusid, siis kas teie nõustute minu hinnanguga – mitte ainult minu, vaid paljude teiste hinnanguga –, et selle küsimuse kaalu arvestades oleks kohane otsus selle kohta, kas asuda fosforiiti kaevandama või mitte, langetada rahvahääletusel, eriti pidades silmas, et üle 20 aasta ei ole Eestis kui põhiseaduse kohaselt demokraatlikus riigis saanud rahvas osaleda ühegi riigielu küsimuste otsustamisel.”
Lisaküsimuses ütles Varro Vooglaid: “Te jätsite sujuvalt vastamata minu küsimuse. Alustasite küll lõpust, ütlesite, et ei saa nõustuda, et 20 aasta jooksul pole rahvas saanud osaleda ühegi riigielu otsuse langetamisel, sest et millise mandaadiga siis Riigikogu ja valitsus on ametis. Muuseas, see on väga oluline küsimus. Kuna Eestis on selline läbipaistmatu ja selgelt ebausaldusväärne valimiste süsteem, siis ongi igati põhjendatud küsida, millise mandaadiga on Riigikogu ja valitsus ametis.
Aga te jätsite vastamata mu küsimusele sellest, et kas teie hinnangul ei oleks küsimuse kaalu silmas pidades kohane langetada vastav otsus referendumil rahva enda poolt? Fakt on ju see, et valimistel ei osale rahvas mitte riigielu otsuste langetamisel, vaid otsustab ainult selle üle, kes peaks saama kõik otsused langetada rahva eest, esindajatena. Aga päriselt demokraatlikus riigis, päriselt demokraatia ideaalist lähtuvas riigis oleks normaalne, et rahvas saab ka ise erilise kaaluga riigielu küsimuste otsustamises kaasa rääkida, osaleda, ise otsustada. Rahvas on ju peremees põhiseaduse kohaselt. Ja kui on väga oluline küsimus, siis peabki seda langetama peremees. Nagu ettevõttes, juhatus tegeleb igapäevase manageerimisega, aga põhimõttelise tähtsusega küsimused langetab nõukogu.
Fakt on see, et üle 20 aasta Eestis pole ühtegi referendumit korraldatud. Ainult Riigikogu saab referendumi korraldada ja siiani pole 20 aasta jooksul kordagi peetud vajalikuks rahvale otsustamises kaasarääkimise võimalust anda. Ja seetõttu ma kordan oma küsimust, et kas te olete seda meelt, et fosforiidi kaevandamise näol on tegemist sedavõrd põhimõttelise ja suure kaaluga otsusega, et oleks kohane nüüd, pärast 20 aastat, üks kord anda võimalus rahvale endale otsustada selle üle, kas me hakkame seda tegema või mitte?
Ja kui võimalik, siis ma küsiksin teilt veel täiendava küsimuse ka siia otsa, see oli esimene ja põhiline asi. Et kui läheb fosforiidi kaevandamiseks, kas te saate meile kinnitada, et põhiliseks kasusaajaks sellisel juhul, teie parima veendumuse kohaselt, oleks Eesti rahvas, mitte mingisuguseid kodumaised või välismaised korporatsioonid?”