18.09.2023
Varro Vooglaid.
Esmaspäeval võttis Riigikogu enamus saadikupuutumatuse Kert Kingolt, mille puhul sõna võtnud Varro Vooglaid nentis, et õiglast uurimist ja kohtumõistmist Eestis lihtsalt pole.
“Tahtsin omalt poolt selgitada ka mõne sõnaga seda, miks mina kavatsen hääletada täna vastu sellele ettepanekule. Asi on nimelt selles – ja seda on juba täna korduvalt ka öeldud –, et ka minul puudub usaldus selle suhtes, et karistuslikku riigivõimu teostatakse Eesti Vabariigis ausalt, sõltumatult, erapooletult ja kõigi suhtes võrdsetel alustel. Martin Helme nimetas mitmeid juhtumeid, aga ka ise – tagasi mõeldes sündmustele – pean tunnistama, et mitte kuidagi ei ole võimalik jõuda järeldusele, vaadates nendele faktidele, et ilmneksid sellised ausad riigivõimu teostamise mustrid.
Mõtleme näiteks Indrek Tarandi kahele episoodile. Esimene episood oli aastaid tagasi, kui oli ÜRO rändeleppe vastane meeleavaldus siinsamas Toompea lossi ees. Mäletame, mis juhtus. Pärast peeti kriminaalmenetlust kahe mehe üle, kes andsid vopsu Indrek Tarandile jalaga tagumikku, aga Indrek Tarandi enda suhtes keeldusid õiguskaitseorganid menetluse algatamisest, hoolimata sellest, et Tarand omavoliliselt tungis seaduslikult korraldatud avalikul koosolekul lavale, kiskus Martin Helme käest ära mikrofoni, keeldus koosolekukorraldajate korraldustele allumast, mikrofoni tagastamast. Ühesõnaga, ilmselgelt takistas seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimist. Karistusseadustik ütleb, et seadustikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimise takistamise eest on ette nähtud isiku karistamine kriminaalkorras. Mida ütles politsei selle peale – ei, ta ei takistanud koosoleku läbiviimist, ta lihtsalt osales koosolekul. Inimene osales! Saate aru?
Ja kujutage nüüd ette, häbi ei ole ka sellist juttu rääkida. Kujutage nüüd ette, et mina läheksin mingisugusele, kas Reformierakonna või Eesti 200 või kellegi teise poolt korraldatud meeleavaldusele, tungiksin jõuga lavale, kisuksin mikrofoni käest ära, keelduksin tagasi andmast ja hakkaksin meelevalduse mõttele vastupidiseid loosungeid karjuma mikrofoni. Kas see on meeleavaldusel osalemine? Ilmselgelt mitte. Ja ma arvan, et ma saaksin karistada selle eest – ja põhjendatult, sest ma rikuksin Eesti Vabariigis kehtivat õigust.
Teine juhtum. Sama mees istub kriminaalses joobes autorooli. Ja mis edasi juhtus? Mitte midagi. Lõpetati asi ära. Miks? Ilmselgelt minu parima arusaamise kohaselt selle tõttu mõlemal juhul, et tegemist on väga heade sidemetega isikuga, kellel on väga head tuttavad õiguskaitsestruktuurides ja tema suhtes lihtsalt ei rakendata kehtivat õigust.
Marko Mihkelsoni kaasust juba mainiti. Tõendatult tehtud fotosid oma kasulaste suguorganitest. No kes Eesti Vabariigis ei saaks sellises asjas süüdi mõistetud? Tõendatult! Kas ma mõtlen midagi välja? Kas ma luuletan? Ei ole olnud selliseid fakte? On ju! Ja kriminaalmenetlust ei tule, süüdimõistvast kohtuotsusest rääkimata.
Mary Krossi kaasus: tõendatult valeütluste andmine. Ei mõtle ju välja neid fakte. Tõendatult valeütluste andmine. Ja mis juhtus? Prokurör nõustub kaitse ettepanekuga lõpetada kriminaalmenetlus oportuniteediga, kui ma õigesti mäletan, ja kohus kinnitab selle. Kõik! Mitte midagi. Paneme siia kõrvale näiteks Martti Kuusiku juhtumi – aastaid solgutatakse läbi kogu kohtusüsteemi ja tuvastatakse: ei ole alust isiku süüdimõistmiseks. Ehk teisisõnu, poleks pidanud üldse kriminaalmenetlust algatama. Täpselt vastupidi.
Võib täitsa olla nii. Mina ei ole piisavalt asjatundlik. Pean tunnistama, ei ole piisavalt sellesse küsimusse süvenenud. Võib täitsa olla nii, et õiguskantsler, nagu ütleb, et temal on vähe otsustusruumi selles küsimuses, seaduse kohaselt tema on positsioonis, kus ta peab tegema need käigud, mis ta on teinud. Aga küsimuseks jääb, kuidas välistada seda, et meelevaldselt prokuratuur teatud kaasustes pöördub õiguskantsleri poole vastava taotlusega ja teatud kaasustes ei tee seda mitte. Siin on minu meelest väga tõsine mõttekoht meile kõigile kui parlamendi liikmetele ja ka siis vastavalt sellele peame kõik oma tänased otsused kujundama.
Ma juba nimetasin mitmeid juhtumeid, aga ma tahan paari juhtumit veel nimetada lisaks sellele, mis on mainitud. Üsna hiljuti, siin suvel avaldati artikkel Postimehes, kui ma õigesti mäletan, et 2023. aasta esimeses pooles kanti maha 728 000 COVID-19 vaktsiinidoosi, rahaline väärtus 15,4 miljonit eurot. 15,4 miljonit eurot selle aasta esimeses pooles lihtsalt rentslisse, piltlikult öeldes, kallatud neid asju. Algusest peale – ma arvan, et me kõik mäletame seda – algusest peale oli väga tõsine küsimus üleval: milleks neid aineid nii palju tellida? Eestis on 1,3 miljonit inimest, kaasa arvatud imikud, väikelapsed, noorukid, kes üldse seda asja ei vaja. Mitte, et teised vajaksid, aga nemad kohe ilmselgelt ei vaja.
Kes on langetanud need otsused? Algusest peale, ühemõtteliselt, selgelt täiesti põhjendamatuid otsuseid, millega näete: selle aasta esimese kuue kuu jooksul saadi kahju, maksumaksjad said kahju 15,4 miljonit eurot. Kus on kriminaalmenetlused? Me räägime Kert Kingo asjas praegu ma ei tea mitmest tuhandest eurost. Siis me räägime 15,4 miljonist eurost ja ei vastuta absoluutselt mitte keegi. Nii et kõiki neid asjaolusid silmas pidades – ja seda juttu võiks pikalt jätkata – on minul parimagi tahtmise juures võimatu jõuda järeldusele, et Eestis teostatakse karistusvõimu ausameelselt, erapooletult ja kõigi suhtes võrdselt. See on ka see põhjus, miks mina ei pea võimalikuks hääletada tänase ettepaneku poolt.”