21.10.2025
Varro Vooglaid.
Teisipäeval arutati Riigikogus eelnõud, millega Euroopa Liit tahab poliitreklaami kõvasti pigistama hakata ning minister Liisa Pakosta poolt kohale toodud eelnõud kritiseeris kõvasti EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Mul ei olnud, ütlen kohe ausalt, kõnet ette valmistatud, aga kuulates siin seda diskussiooni, ministri ettekannet, talle esitatud küsimusi, temalt laekunud vastuseid, samuti komisjoni arutelu tutvustanud kolleeg Marek Reinaasa väljendatud tähelepanekuid, siis ikkagi tekkis tunne, et peaks tulema siia pulti ja fraktsiooni nimel mõned mõtted kõlama panema.
Lühidalt ütleksin ma seda, et tegu on järjekordse näitega sellest, millisesse probleemsesse suhtesse me oleme jõudnud Euroopa Liiduga. Mulle tundub, et siin saalis ei ole ühtegi poliitilist jõudu, mis ütleks, et tegemist on hea ja õige asjaga. Kõige lähemal võib-olla sellisele tõdemusele on ministri osutus, et eesmärk on iseenesest hea, et oleks rohkem läbipaistvust seonduvalt poliitreklaamidega, aga isegi minister tunnistab, et see meetod, kuidas seda tehakse, ei ole hea.
Ometi, näete, me ikkagi vastu tahtmist kuidagi vormistame siin selle asja ära. No midagi pole teha, Euroopa Liidus niimoodi otsustati, määrus võeti vastu, 10. oktoobril see jõustus, see on otsekohalduv. Jah, meie seda ei toetanud, aga näete, enamik Euroopa Liidu riike toetas ja mis parata, eks, peame seda tegema.
Muuseas, esiteks olgu siinkohal öeldud ka seda, et kui ikkagi asi ei ole õige ja hea, siis tuleks vastu hääletada. Minister küll lükkas vastutuse valitsuselt Riigikogule ja ütles, et Riigikogust anti selline suunis, et mis meie teha saime. No ju tal on siis vist isegi õigus selles, aga see ei tähenda, et kusagil see probleemi allikas ei oleks. Kui asi on halb, siis tuleb Eesti riigil ka Euroopa Liidus vastu asjadele hääletada.
Siin oleks vaja minu meelest sellist põhimõttelist hoiakumuutust. Halbadele asjadele tuleb hääletada vastu! Ei ole nii, et ega seal suurt vahet ei ole, nagu minister ütles. Jah, juriidilise järelmi mõttes ei ole vahet, aga põhimõttelisest vaatepunktist on vahe, sest kui asi on halb ja vale, siis tuleb selgelt öelda, et asi on halb ja vale, mitte lihtsalt jääda erapooletuks. No miks me peaksime erapooletuks jääma, kui asi on vale?
Aga tagasi nüüd selle probleemse suhte juurde Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel. Mulle tundub, et see osutab ikkagi põhimõttelisele vajadusele hinnata ümber see, kuidas me üldse Euroopa Liitu suhestume. Kuidagi tuleb üles leida ka selline riiklik ja rahvuslik väärikus, et kui tehakse valesid asju, siis ei saa lihtsalt selga kooku lasta ja öelda, et tõmmake siis oma kümme surakat meile ära, mis seal ikka, elame üle ja läheme eluga edasi.
Ei! Siis tuleb öelda, et aga teate, me lihtsalt ei ole nõus sellise asjaga. Ei ole nõus! Te võite küll siin enamushäältega võtta mingisuguse otsuse vastu, mis peaks otsekohalduv meie suhtes olema, aga me lihtsalt ei allu sellisele asjale! Sellepärast et see on vastuolus meie põhiseaduse aluspõhimõttega, muu hulgas õigusriikluse põhimõttega. Kas õigusriikluse põhimõte on meie põhiseaduse aluspõhimõte? On! Euroopa Liiduga liitudes sai konkreetselt deklareeritud, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõttega. Ma ei mäleta, kuidas see sõnastus täpselt oli, aga nii ta üldjoontes oli.
Õigusriikluse põhimõte on väga oluline aluspõhimõte. Kui Euroopa Liit hakkab võtma vastu selliseid regulatsioone, mis on vastuolus õigusriikluse põhimõttega, siis meie poolt on igati õiguspärane öelda, et teate, me oleme liitunud Euroopa Liiduga tingimusel, et neid põhimõtteid austatakse, ja kui te neid ei austa, siis meie ei saa olla osaks sellisest Euroopa Liidust. Ma arvan, et sellist riiki, mis niisugusel viisil käituks, austataks palju rohkem kui seda, kes tõmbab selja kooku ja ütleb, et no mis seal ikka, tõmmake oma kümme tulist ära, elame üle.
Miks ma väidan, et see on põhiseadusega vastuolus, ja miks see on põhiseaduse aluspõhimõtetega, täpsemalt õigusriikluse põhimõttega vastuolus? Sellepärast et ükski tegu ei saa olla keelatud ja karistatav, kui ei ole arusaadav, millisest teost jutt käib. Antud juhul on meil tegemist just sellise olukorraga. Poliitreklaam peab olema nõuetekohaselt tähistatud, kõik nõuetekohased deklaratsioonid tuleb teha ja esitada nõutud informatsioon. Ometi pole arusaadav, mis asi kvalifitseerub poliitreklaamina ja mis asi ei kvalifitseeru.
Veel kord, soovitan võtta lahti kõigil Riigikogu liikmetel ja ka teistel see Euroopa Liidu määrus 2024/900.
Lugege, mis on kirjutatud selle kohta, mis on poliitreklaam. See on artikkel 3, tohutu pikk koloss teksti. Ma ei jõua seda isegi siin ette lugeda selle lisaks taotletud kolme minutiga. Aga võib küll öelda, et tee, mis tahad, ei saa aru, mida siia alla võiks mahutada ja mida siia alla ei tohiks mahutada. Igasugune sõnumi ettevalmistamine, edastamine, avaldamine, kui seda tehakse poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel, välja arvatud juhul, kui sõnum on puhtalt eraviisilist või ärilist laadi. Ja siis on veel lisaks pandud kriteerium, et kui see sõnum võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud.
Ja siis tulevad mingid välistavad kriteeriumid. No ma ei tea, kujutame ette mõnda suvalist näidet. Tehakse mingi pikett Riigikogu ees, nõutakse automaksu tühistamist. Kas see on siis poliitreklaam või? Minu arvates see ei ole mingi reklaam! Mida nad siis reklaamivad? Inimesed, lihtsalt kodanikud, koondusid selleks, et seista endale olulise põhimõtte eest, et nende vara liigselt ei koormataks erinevate maksudega. Milles see reklaam seisneb? Seistakse enda põhimõtete eest. Või ma ei tea, valitsuse liikmed panevad toime näiteks mingisuguse ebamoraalse teo, mis iganes, kas korruptiivse hõnguga teo või lihtsalt inimlikult ebamoraalse teo. Minnakse Stenbocki maja ette protesti avaldama, et see valitsus peab tagasi astuma. Kas see on nüüd poliitreklaam? Võiks öelda, et opositsiooniparteidele on see kuidagipidi kasulik ja mõjutab poliitilisi protsesse. Palun väga, poliitreklaam!
Aga kuhu me siis tõmbame selle piiri, millele osutades me saame aru, mis on poliitreklaam ja mis ei ole? Võimatu öelda! Tõesti, ma arvan, et keegi vist isegi ei vaidle minuga selles küsimuses. Aga selle regulatsiooni pinnalt, mis siin määruses sisaldub, on seda sõna otseses mõttes võimatu öelda.
Lisaks sellele, et me räägime teost, mis on tegelikult määratlemata, on ette nähtud sanktsioonina selle rikkumise eest trahv kuni 20 miljonit eurot. Tõesti, hääl murdub mul kõrgeks, see on lihtsalt niivõrd absurdne! Ma saan aru, kui oleks määratletud 5000 eurot või 10 000 eurot või mingi protsent partei eelmise aasta sissetulekutest või midagi sellist. Siin on täiesti vahet tegemata, üksikisikust kuni parteini ja kuni, ma ei tea, Postimeheni või mingisuguse muu korporatiivse üksuseni, lihtsalt pane aga mingi karistus kuni 20 miljonit eurot.
Minister ütles, et vastutulekuna on siin öeldud, et ametnikud ei pea algatama menetlust, kui neile tundub, et see rikkumine ei ole piisavalt oluline. Milline rikkumine on oluline, milline ei ole oluline – jällegi, seadusest ega määrusest mingeid kriteeriumeid ei tule. Ehk siis, kui ametnik leiab, et jah, siin on ikka tegemist olulise rikkumisega, näed, mindi Stenbocki maja ette meelt avaldama, aga pole täidetud kõiki neid läbipaistvusteate nõudeid ja muid nõudeid, siis võib põhimõtteliselt määrata sellele seltskonnale, nendele inimestele, kes meelt avaldasid, igaühele eraldi, ma kujutan ette, sanktsiooniks näiteks miljon eurot. Ütelge, kust otsast see on kooskõlas põhiseadusega? Väidan, et ei ole! Ja selle tõttu ütlen, et ärgem liikugem selliste protsessidega edasi, isegi öeldes, et ega see õige asi ei ole, aga no mis meil teha on. Meil on võimalik selg sirgu lüüa ja seda tulekski teha.”