Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid kirjutab oma sotsiaalmeediapostituses tavapärastest variantidest, mis võetakse ette siis, kui president mõnda seadust välja ei kuuluta, ja tavaliselt tehakse praakseadusele vaid kosmeetikat.
Varro Vooglaid: “Käisin teisipäeval kuulajana (st sõnaõiguseta) riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil, kus arutati, mida hakata peale presidendi poolt põhiseadusega vastuolus olevaks arvatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (570 SE).
Kõik saadikud, kes hääletasid eelnõu poolt, vaidlesid presidendi esindajana komisjoni tulnud ja presidendi seisukohta selgitanud Mall Grambergile vastu. Sama tegi paljusõnaliselt siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe, kes eelnõu kokku kirjutas ja sotsist siseminister Läänemetsa teenistuses seda läbi kogu menetluse kaitses. Mis tundus kohatu, sest presidendi esindaja ei tulnud komisjoni vaidlemiseks, vaid, nagu öeldud, presidendi vaate selgitamiseks.
Selgelt kumas sõnavõttudest läbi hoiak, justkui võiks julgeoleku tagamise ettekäändel põhiseaduslikest õigustest üle sõita. Et julgeolekuargument oleks justkui trumpäss, millele ei saa keegi midagi vastu panna – isegi mitte põhiseadust. Ja ka mitte siis, kui puuduvad faktid, millest nähtuks reaalne julgeolekuoht ning kui jutt käib vaid hüpoteetilise, tulevikus tekkida võivad julgeolekuohu ennetamise nimel repressiivsete meetmete rakendamisest.
Igal juhul ei nõustunud keegi eelnõu poolt hääletanud saadikutest, st ei koalitsioonisaadikud ega ka sotse esindav Läänemets ja Isamaad esindav Seeder presidendi hinnanguga, et vastu võetud seadus oli tõesti põhiseadusega vastuolus. Ometi otsustati konsensuslikult teha täiskogule ettepanek mitte toetada eelnõu muutmata kujul uuesti vastuvõtmist, vaid avada see muudatusteks. Mis on veider, sest kui oma õigsuses ollakse kindlad, siis võiks ju eelnõu uuesti muutmata kujul vastu võtta ja jätta lõpphinnang riigikohtule.
Igal juhul jäi mulle mulje, et jutud valmidusest timmida sõnastust osutavad plaanile teha eelnõus mitte põhimõttelisi (sisulisi), vaid üksnes kosmeetilisi (vormilisi) muudatusi, lootes et seejärel kuulutab president seaduse välja. Võimalik, et juba ongi sõlmitud vastav eelkokkulepe, mis muidugi näitaks, et president võttis seadust välja kuulutamata jättes vaid poose, mitte ei kaitsnud päriselt põhiseadust ja sellega ettenähtud usuvabadust.
Sellise lahenduse puhul säilitataks eelnõu tuumaks olev nõudmine, et EKÕK ja Pühtitsa klooster peavad igal juhul katkestama oma senised kanoonilised sidemed. Samas on just selline kategooriline nõudmine põhjus, miks president arvas seaduse põhiseaduse vastaseks, öeldes et nii ulatuslik sekkumine usuvabadusse ei ole ka julgeolekukaalutlusel õigustatud, sest kehtiv õigus juba näeb ette piisavad vahendid, mida kasutades saab tagada, et kirikut ja kloostrit ei saa kasutada Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra ohustamiseks.
Meenutuseks tsitaat presidendi arvamusest: “Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega.”
Saab siis näha, kuidas protsess edasi läheb. Tuleval nädalal arutame küsimust ka õiguskomisjonis, mis on eelnõu menetluses juhtivkomisjoniks. Kordan oma hinnangut, et kõige mõistlikum oleks jätta eelnõu riiulisse seisma ehk sellega mitte edasi tegeleda. Sellisel juhul pääseks selgelt vigase ja põhiseaduse vaatest tupikus oleva projektiga edasisest tegelemisest, ilma et keegi oma vigu tunnistama.”