Esmaspäeval esitas EKRE fraktsioon peaminister Kristen Michalile arupärimise võimaliku kaitseväelaste saatmise kohta Ukrainasse ja selle vastavuse kohta põhiseadusele.
Arupärimise luges ette Varro Vooglaid: “Arupärimine käib Kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuste kohta. Nagu me arupärimist esitades esile tõime, 1. septembril 2025. aastal avaldati ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kandis pealkirja “Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema”. Selles artiklis andis minister Tsahkna avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse.
Tsiteerin. Eesti valitsus tegi juba aprilli lõpus teatavaks valmisoleku panustada Ukraina julgeoleku kindlustamiseks loodavasse tahtekoalitsiooni kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse väljaõppeinstruktorite ja staabiohvitseridega. Ka laupäeval Kopenhaagenis toimunud Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikul kohtumisel ütlesin selgelt välja, et Euroopa peab Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema ehk reaalsete vägedega julgeolekugarantiidesse panustama. Tsitaadi lõpp.
Tähelepanuväärne on esiteks selle juures asjaolu, et teatavasti igal aastal sügisel Riigikogu võtab vastu valitsusele blankovekslit andva otsuse Eesti riigi sõtta viimiseks, sõjalisele operatsioonile viimiseks, sellesse operatsiooni esmakordsel panustamisel. Jutt käib ÜRO, Euroopa Liidu, NATO või selle liikmesriigi juhitavatest sõjalistest operatsioonidest kuni 100 kaitseväelase ulatuses ehk täpselt samas ulatuses, millest räägib ka Tsahkna. Tsahkna räägib kuni kompaniisuurusest maaväe lahingüksusest ja kompanii umbes selline sajaliikmeline ongi, suurusjärk on sama.
Mis on nüüd see probleem, mille tõttu me esitasime selle arupärimise? Nimelt see, et põhiseaduse § 128 kohaselt ei ole valitsusel ega välisministril valitsuse esindajana mitte mingisugust voli anda niisuguseid avalikke kinnitusi, et Eesti on valmis kuni 100-mehelise või kuni kompaniisuuruse lahingüksusega Ukrainasse saadetaval missioonil osalema. Teatavasti ütleb põhiseadus §-s 128 lõikes 1, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel – mitte valitsus, mitte president, vaid üksnes Riigikogu. Riigikogu aga ei ole sellist otsust langetanud. Veelgi enam, Riigikogu pole isegi arutanud sellist küsimust, kas Eesti Vabariik soovib ja on valmis saatma Ukrainasse lahingüksust.
Sellega seonduvalt olemegi sõnastanud neli küsimust, mis kõik puudutavad põhimõtteliselt sedasama tuumikprobleemi. Kuidas on välisministril võimalik anda selliseid kinnitusi olukorras, kus Riigikogu ei ole sellist otsust langetanud? Teiseks, mida kavatseb peaminister selleks teha, et ka rahvusvahelistele partneritele selgitada, et need kinnitused, mille välisminister on andnud, on ta andnud oma volitusi ületades ja need seetõttu ei ole meile mitte kuidagipidi siduvad? Kolmandaks, kas on läbi mõeldud kõikvõimalikud olulised küsimused, mis seonduvad Kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Kui on, siis kas on koostatud ka mingisugune analüüs, millest nähtuks vastused nendele küsimustele? Ma ei hakka kõiki neid küsimusi ette lugema, võib-olla seda teeb peaminister ise, kui ta vastama tuleb. Viimaseks küsime konkreetsemalt riskianalüüsi kohta, mis seondub nende ohtudega, mis kaasneksid lahingüksuse Ukrainasse saatmisega. Kui selline riskianalüüs on läbi viidud ja see on ka kirja pandud, siis kas ka Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda? Nii et see on selle arupärimise tuum.”
Varro Vooglaid võttis hiljem kokku ka peaministrilt kuuldu: “Ma nüüd ei oska päris täpselt öelda, kas peaminister ei saanud aru, mis on meie arupärimise taustaks oleva probleemi sisu, või ta tegi näo, et ta ei saa sellest aru. Aga igal juhul jäi mulje, et emb-kumb vastab tõele.
Ja nüüd kordame siis üle, milles see probleemi tuum seisneb. Probleemi tuum seisneb selles, et põhiseaduse kohaselt on ainult Riigikogul otsustusõigus seonduvalt sellega, kas viia Eesti kaitsevägi sõjalisele operatsioonile või mitte – välismissioonile, sõjalisele välismissioonile. Sellist otsust ei saa langetada valitsus ja sellist otsust ei saa langetada ka president. Põhiseadus ütleb seda täiesti ühemõtteliselt ja selgelt.
Ei tohiks ju olla raske aru saada, et kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud, ei saa valitsuse esindajad käia maailmas ringi ja anda avalikke kinnitusi teistele riikidele, et Eesti on valmis panustama sellisele sõjalisele missioonile kuni kompaniisuuruse üksusega. No ei saa!
Sama ebaloogiline oleks see, kui mina käiksin ringi ja ütleksin, et Kristen Michal on valmis tagasi astuma, ja siis kui Kristen Michal küsib minu käest, et kuule, mis juttu sa, mees, räägid, sinul pole õigust üldse selliseid kinnitusi minu eest anda, siis ma ütleksin, et ei no muidugi ma tegin seda eeldusel, et ta ise langetab vastavasisulise otsuse. Jabur ju! Mina ei saa anda selliseid kinnitusi Kristen Michali eest ja täpselt samamoodi ei saa valitsus anda selliseid kinnitusi, ilma et Riigikogu oleks vastavasisulise otsuse langetanud.
Ma küsisin nüüd peaministri käest, kas võib olla nii, et välisminister on andnud vastavasisulised kinnitused rahvusvahelisel tasandil teistele riikidele, tuginedes asjaolule, et Riigikogu on igal aastal sügisel võtnud vastu sellise otsuse, millega antakse valitsusele blanketne volitus viia Eesti kaitsevägi sõjalisele missioonile kuni 100 kaitseväelase ulatuses – seda eeldusel, et jutt käib NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavast missioonist ja missioonist, kuhu me panustaksime esmakordselt. Selle peale tegi peaminister natuke sellist nägu, nagu ta ei saaks aru, mida ma küsin.
Aga küsimus on ju väga lihtne ja väga selge. Võib ju olla, et välisminister käibki maailmas ringi ja ütleb, et Eesti on valmis panustama Ukrainasse kaitseväe lahinguüksuse saatmisega, tuginedes sellele veendumusele, et tegelikult valitsus juba lähtubki eeldusest, et Riigikogu on neile selleks volituse andnud selle blanketse volituse kaudu, mis eelmisel nädalal uuesti siin parlamendisaalis ära vormistati.
See on väga tõsine küsimus. Ma arvan, et avalikkusel on täielik õigus teada, just nagu on ka Riigikogu liikmetel täielik õigus teada, kas valitsus lähtubki sellest eeldusest, et nad ei pea tegelikult mingit täiendavat volitust Riigikogult küsima.
Kui ma nüüd õigesti kuulsin – vahetult enne puldist lahkumist peaminister osutas, et vist Vooglaid ja Helmed hästi ei kuulnud, kui ma rääkisin –, et valitsus tuleb ja küsib Ukrainasse lahinguüksuse viimiseks Riigikogult konkreetset volitust. Tore, kui see nii on, aga siiski tuleks vastata ka küsimusele, kas seda blanketset volitust põhimõtteliselt nähakse ka juba piisava alusena vastava käigu astumiseks, või on ikkagi sedasi, et seda ei peeta sellise sammu astumiseks piisavaks.
Ma arvan, et see on väga oluline küsimus, millele tuleks anda väga selge vastus ilma igasuguse keerutamiseta. Ja kui peaminister ütles vastuseks küsimusele, mida on plaanis teha, et rahvusvahelisi partnereid informeerida sellest, et välisminister on andnud kinnitusi, ületades oma volitusi, ja seetõttu nendel kinnitustel ei ole ka õiguslikult siduvat jõudu Eesti Vabariigi suhtes, siis saime kuulda, et Eestil ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. Me ei ole sellist asja küsinudki. Me küsisime hoopis midagi muud ja ma ei hakka küsimust kordama.
Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et kolmandas küsimuses sisaldub alaküsimus, kas missiooniks peaks olema saadud ka Venemaa nõusolek. Peaminister tegi nägu, nagu see oleks kuidagi hirmus kohatu küsimus, et tohoh, mis ajast peab Venemaa nõusolekut küsima selleks, kas rahuvalvemissioon saata Ukrainasse või mitte.
Nagu ma eelnevalt osutasin, rahvusvahelistes suhetes on standardne praktika, et rahuvalvemissioonideks on kõikide konflikti osapoolte nõusolek. Ehk kui ollakse valmis saatma Eesti kaitseväe üksus Ukrainasse ka olukorras, kus Venemaa nõusolekut ei ole, siis põhimõtteliselt ei saagi rääkida rahuvalveüksusest, vaid siis me sekkume konflikti osapoolena sellesse konflikti ja see on kvalitatiivselt midagi sootuks muud. Sellega kaasnevad Eesti Vabariigi jaoks sootuks teised järelmid. Nii et ei ole mõtet teha sellist nägu, nagu see oleks kuidagi kohatu küsimus. See on vägagi oluline küsimus, millele tuleks anda väga selgesõnaline vastus.”
Allikas: Riigikogu stenogramm