Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid pidas täna MPEÕK ja Pühtitsa kloostri tagakiusamise instrumendiks oleva eelnõu 570 (kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu) teisel lugemisel kõne, kus rõhutas, et tegu on häbiväärse projektiga, mis tunnistab valelikkusest, sallimatusest, kitsarinnalisusest, väikesehingelisusest ja nürimeelsusest. „Kahju, et Eesti Vabariigi pale muudetaksegi üha enam just niisuguseks. Võõrdumise tunne aina süveneb,“ märkis ta.
Varro Vooglaid: „Selle eelnõu näol on tegemist tõelise häbiplekiga. See on üks piinlik lugu. Millest see eelnõu tunnistab? See tunnistab valelikkusest, sallimatusest, kitsarinnalisusest, alaväärsuskompleksist ja väikesehingelisusest. Ja peab ütlema, et kui selliseks muutubki Eesti Vabariigi pale, siis sellest on üsna raske lugu pidada.
On kahju, et seda kuldset võimalust, mis valitsusel avanes seoses sotside valitsusest väljaviskamisega – lõpetada selle eelnõu menetlemine –, ei kasutatud. Seda oleks saanud igati teha varasema tava kohaselt: kuna Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, siis selle eelnõu menetlemisega ei jätkata. Ometi on otsustatud täisgaasiga edasi panna, hoolimata kõikidest nendest ohtudest, mis sellega kaasnevad. Kurb!
Nüüd, nagu ma ütlesin ka eelnõu esimesel lugemisel kõneledes, argumendid, mida esitatakse eelnõu põhjenduseks ja toetuseks, ei ole ratsionaalsed. Need on emotsionaalsed, apelleerivad sellistele baashirmudele, baaskompleksidele ja eiravad täielikult õigusriigi aluspõhimõtteid, muu hulgas usuvabaduse põhimõtet. Ja eiravad sealjuures ka veel seda, milles päriselt seisnevad või mis päriselt tekitab julgeolekuohtusid.
Reaalsus on ju see, et selle eelnõuga mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid kasvatatakse neid. See on täiesti päevselge. Kes iganes räägib midagi vastupidist, valetab tuimalt näkku või on lihtsalt, ütleme nii, piiratud mõtlemisvõimega. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ega ka nende kanoonilised sidemed reaalselt Eestile ei kujuta. Fakt! Mitte keegi pole mitte kunagi mitte kordagi suutnud näidata midagi, mis kõneleks vastupidist. Öeldakse aga, et tulevikus võivad tekkida julgeolekuohud seonduvalt nende kanooniliste sidemetega, mis omakorda tõstatab ju väga tõsise küsimuse sellest, kuidas me oleme hakanud käsitlema õigusriikluse põhimõtet siin riigis.
Kujutate te ette, kuhu me oleme jõudnud omadega?! Kõige karmimat sanktsiooni, mida saab juriidilise isiku suhtes rakendada – sundlõpetamine –, ähvardatakse rakendada subjektide suhtes, kes pole teinud mitte midagi õigusvastast, rääkimata sellest, et oleks kuidagi ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut. Null! Öeldakse: jah, te ei ole teinud midagi, te ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule, aga me ähvardame teid siiski juriidilise isiku surmanuhtlusega, sellepärast et te võite tulevikus kujuneda julgeolekuohuks.
Kas te kujutate ette, kui nüüd kellegi meist suhtes rakendataks riigivõimu samal moel? Näete, teie, härra Belobrovtsev, ei ole otseselt midagi valet teinud, aga me paneme teid praegu elu lõpuni kinni, sellepärast et mine tea, võib-olla tulevikus te võite vägistada siin kedagi või kallale minna kellelegi või midagi muud teha. Ja siis püüdke ennast kaitsta kohtus sellise süüdistuse eest! Ma ei saa ju kaitsta, ma ei ole midagi teinud ja ma ei saa spekulatsioone kuidagi ümber lükata, teie spekulatsioone. Nii et see annab tunnistust sellisest sügavast irdumisest õigusriikluse põhimõttest.
Ja mis julgeolekuohtudesse veel puudutab, siis see on ju sügavalt rumal käitumine, mida praegusel hetkel tehakse. Ühelt poolt kisutakse tüli venelastega Eestis ja Venemaaga läbi selle, pakutakse kandikul võimalust Venemaale öelda, et näete, mis meie inimestega tehakse: kiusatakse taga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja Pühtitsa kloostrit, Eesti suurimat kirikut ja kloostrit. Ja saab alati öelda: noh, me peame oma inimestele appi minema, sellepärast et niisugust asja ei saa küll kuidagi heaks kiita. Ise serveerite sellise kaardi väljamängimise võimaluse. Kes teeb seda? Teie ise teete.
Ja teiselt poolt viiakse ellu programmi, millega näidatakse, et Eesti ka ei oma ühiseid väärtusi Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga. Teatavasti hiljuti Donald Trump andis välja täitevkorralduse kristlusevastaste eelarvamuste kaotamisest, kus on öeldud: minu administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika ja praktika tuvastatakse, lõpetatakse ja parandatakse. Nii et mind ausalt öeldes täitsa huvitab, mida ütleb selle projekti kohta, mida te siin ellu viite, peagi Eestisse jõudev Ameerika Ühendriikide uus vene juudist suursaadik. Saab olema täitsa huvitav, pidades silmas ka neid sõnumeid, mida rõhutas JD Vance oma Müncheni kõnes, rääkides sellest, kas Euroopal ja Ameerikal üleüldse on ühised väärtused, mida ühiselt kaitsta.
Rumal käitumine mõlemalt poolt vaadates. Me mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitame neid. Ja on ju täiesti ilmselge, millist mõju omab selle projekti elluviimine vene inimestes Eestis. Millist mõju see neile omab? Kas see kasvatab austust Eesti riigi vastu, kui Eesti riik kiusab taga nende kirikut, ähvardades teda sundlõpetamisega? Kasvatab austust? Kasvatab lugupidamist? Kasvatab soovi kuidagi integreeruda sellesse ühiskonda? Ei, vastupidi. Nii et sellest ei ole raske aru saada. Tekib küsimus, et miks te seda teete.
Ja loomulikult, rääkides õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamisest, on väga problemaatiline ka see, kuidas suhtutakse usuvabadusse. See jutt, mida Jaanus Karilaid hetk tagasi siit puldist rääkis, et see eelnõu ei ole kuidagi vastuolus usuvabaduse ideaaliga ega isegi ei kujuta endast usuvabaduse riivet, on sügavalt rumal ja asjatundmatu. Mõnikord on isegi natuke kahju, kui inimesed oma asjatundmatust niimoodi valju häälega demonstreerivad. Aga eks see ole nende isiklik valik.
Fakt on see, et riigivõimul ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada ühelegi kirikule ega kloostrile ette, millised kanoonilised sidemed tal võivad olla või ei või. Kui riik hakkab selliseid ettekirjutusi tegema, siis see annab tunnistust justkui suhtumisest, nagu oleks Eestis olemas riigikirik, et riik ütleb kirikule, millised võivad olla teie kanoonilised sidemed. Eestis ei ole riigikirikut. Põhiseaduse § 40 ütleb seda selgesõnaliselt: riigikirikut ei ole. Järelikult riik ei saa ka selliseid ettekirjutusi teha. Täna avaldatud avalikus kirjas, millele on kirjutanud alla ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku endine peapiiskop Andres Põder, on öeldud: usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus. Ja nii see kahtlemata on.
Nüüd, mis puudutab Jaanus Karilaiu väidet, et Eesti Kirikute Nõukogu on selle eelnõu heaks kiitnud, siis see on vale. See on otsene vale. Mitte kusagil ei ole Eesti Kirikute Nõukogu öelnud, et jaa, meie arvates on tegemist igati korrektse eelnõuga ja me toetame sellise eelnõu vastuvõtmist. On küll väga kahetsusväärne, et EKN ei ole selgesõnalisemalt astunud vastu sellise projekti elluviimisele, astunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri kaitseks välja. See ei jäta neist muidugi sugugi head muljet, sellepärast et omaenda naha hoidmiseks lastakse teistele ülekohut teha. Aga kusagil nad ka heakskiitu selle eelnõu suhtes küll väljendanud ei ole.
Mis puudutab põhiseaduslikkuse analüüsi eelnõus, analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega, siis see on lihtsalt piinlikult primitiivne. Kõik juristid, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud, teavad, et põhiseaduse riived peavad olema seaduslikuks pidamiseks sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Mida on näiteks eelnõus öeldud selle esimese tingimuse kohta, sobilikkuse kohta? Põhimõtteliselt üks lause: “Eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa.” Kuidas nad sellele kaasa aitavad, kuidas nad sobilikud on, selle kohta pole kirjutatud mitte midagi.
Nii et kokkuvõttes on kahetsusväärne, et poliitilistest tõmbetuultest tõukudes lastakse vesi peale põhiseaduse alusväärtustele. Minu tungiv üleskutse on seda mitte teha. Ja kõike seda eelnevat silmas pidades teen ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada.“