02.02.2023
Eesti lipp.
Tolkieni “Kääbiku”-saaga avafilmis ütleb kääbik Bilbo võlur Gandalfile “Tere hommikut” (inglise keeles “Good Morning”), mille peale too alustab pikka heietust, et kas ütleja peab silmas head ilma, teretamist või midagi muud. Kuigi kääbik lihtsalt teretas.
Praegu väidetava sõnavabaduse piiramise pärast ulguv peavoolumeedia võttis juba paljude aastate eest kasutusele omapärase “ajakirjandusstiili”, kus võetakse üks kontekstist väljakistud jutukatke ja ehitatakse selle ümber negatiivne lugu. See stiil on saanud kogu delfiliku meedia tööstiiliks ja toonud ühiskonda põhjaliku väärastumise koos tarbetu vihkamisega.
Mõne aja eest väitis tuntud traditsionalist Varro Vooglaid ühes saates, et “Sa ei saa lõputult (väita) mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled inimeste ahistamise ja kiusamisega ja mahasurumisega.”
Mõte oli tal selles, et sinimustvalgega ei saa õigustada inimeste põhiõiguste rikkumist ja nõuda neilt lojaalsust, samas kui riigivõim ise ei ole oma kodanikele lojaalne. On tõlgendusega kuidas on, aga kõik, kes seda inimest teavad, on kindlad, et ta ei mõelnud “Ma tahan, et seal oleks Vene lipp!”
Varro Vooglaiu mõtteid võib edasi arendada ka nii, et pole vahet, mis lipp seal lehvib, eestlased enam oma riigi saatuse üle ei otsusta. Või et ka rahvusriigi sinimustvalge lipu lehvides saab teha kremlimeelseid või euroföderaalseid tegusid.
Peavoolumeedia poliitkomissarid aga võtsid sõnal sabast kinni, tõlgendasid seda omal vastikul moel ja kirjutasid Varro Vooglaiu mõtte selliseks, et too tahabki Vene lippu Pika Hermanni tornis näha, ja mis kummaline, suur hulk massimeedia tarbijaid jäidki seda uskuma.
Kui järgida sama loogikat, siis võiks Vene agendiks tembeldada igaühe, kes ütleb: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi!” Mida, raibe, mis on sul Eesti iseseisvuse vastu? Aga praegu kirjutatakse “varrovooglaidudeks” ümber ka neid, kes ei taha Nursipalus oma kodusid loovutada.
Varro Vooglaiu mõte, väljendas ta seda, kuidas väljendas, aga kannab oma iva: meil on Keskerakonna aseesimehest eurosaadik Yana Toom, kelle majal lehvib arvatavasti ka Tartu rahu aastapäeval Eesti lipp – aga mida temas kuidagi ei ole, on eestimeelsed, sinimustvalged mõtted.
Ilmselt seda Varro Vooglaid silmas pidaski: mis vahet on, milline lipp seal üleval lehvib, kui Eesti poliitikat suunavad janatoomid, stalnuhhinid, ossinovskid ja muud tegelased, kes oskavad küll hästi eesti keelt, aga ei tea, mis on eesti meel. Või liberaalid, kes veavad sellesama lipu lehvides sisse neegreid, moslemeid, ukrainlasi ja Venemaalt pagevaid venelasi, kes tõrjuvad eestlased nende keele ja kultuuriga oma kodumaal nurkadesse. Kui keegi selle vastu välja astub, tehakse temast “Kremli agent” või nats.
Eestlased tahtsid ikka seda, et Pika Hermanni tornis lehviks eesti lipp ja all valitseks eesti meel; Varro Vooglaid juhtis aga tähelepanu sellele, üleval on küll rahvusriigi lipp, aga all mõeldakse sageli kas Kremli või Brüsseli moodi. Isegi Tallinna linnavalitsus on suuresti venekeelne ja mitte-eesti-meelne.
Tegelikult on täiesti reaalne ka see, et Pika Hermanni tipus lehvib sinimustvalge, linnavalitsus aga kannab rinnas Georgi linti (vähemalt piltlikult) ning tänavatel jalutavad aafriklased.
Ja kui Riigikogu Valgesse saali sokutati eurolipud, siis on ka neid inimesi küllaga, kes näeksid hea meelega tähelippu ka tornis. Või siis uuema trendina Ukraina oma. Need, kes sinna Vene lippu igatsevad, on ikka vene emakeelega. Varro Vooglaiu postitus aga oli üks variant populaarsest ütlusest “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”
Uued Uudised