13.12.2022
Ja algas kõik süütutest tantsudest…
Paljud protsessid toimuvad meie peavoolumeedias sünkroonselt, olgu need Mart Helme vastased ajujahid, Yana Toomi järjekordsete eestivastaste sigaduste mahavaikimine või Stefani nohule üleriiklik kaasaelamine. Kogu omavahel konkureeriv peavoolumeedia teeb seda grupiviisiliselt.
Tundub, et nii riigi- kui riigi poolt rahaliselt toetatud erameedia saavad mingeid ühiseid juhtnööre: seda inimest me tühistame, seda demoniseerime, selle pahateod mätsime kinni ja seda tegelast upitame. Ja kõige huvitavam, et keegi uputajatest ega upitajatest pole nendest pingutustest veel songa saanud.
Eile vaatasin natuke Kuuuurijat, mis on viimasel ajal paraku aina rohkem Pealtnägija nägu. Katrin Lust intervjueeris härdalt Katrin Pautsi ja ahhetas kaastundlikult tema kurtmistele kaasa. Asja iva oli selles, et Pauts saab iga uue raamatu eest kirjastustelt 2-3 tuhat eurot ja siis veel mingid haledad tuhanded (?) raamatukogude laenutustasu. Selle raha eest on võimatu ära elada – jutt käis saates kogu aeg söögist ja selle nappusest, vaatamata sellele, et Kaja Kallas soovitas ju vähem tarbida ja süüa.
Ja selleks, et pääseda nõnda masendavast peost suhu elamisest, otsustas saate kangelanna – ei, mitte tööle minna, vaid hakata maalima kiisukesi ja neid müüma. Mis siis ikka, multitalent ei peagi tööle minema, kui on olemas mitteloominguline lihtrahvas, kes toodab elektrit, toitu, ehitab, ravib, päästab, teenindab, utiliseerib geeniuste fekaale jne.
Mina sain oma päris kopsaka raamatu eest kirjastuselt 1000 eurot, esimene tiraaž sai läbi müüdud, õigused ostis üles teine kirjastus ja trükiti ära ka teine, mulle lubati umbes 300-500 euri kordustrükki eest. Muudkui saadeti meile ja vabandati ning jälle lubati: kohe-kohe, selle nädala lõpus, siis jälle järgmise nädala alguses jne. Aga pärast enam isegi ei kirjutatud. Ma lõin käega ammu enne seda, kui nad mulle kirjutamise lõpetasid. Olen tänulik, et raamat üldse ilmavalgust nägi ja hästi vastu võeti.
Loomulikult ei saanud ma sellise sissetulekuga arvestada ja tegin ikka saatejuhitööd edasi, ning kui seal kärbiti palk poole võrra, läksin kogu oma ajakirjanduslike autasudega lisatööle transana. Sain seal ka tõsiseid tervisevigastusi, aga mulle ei tulnud pähegi kurta, et miks eesti riik mind, pärjatud ajakirjanikku, poeeti, muusikut ja muidu erakordselt ilusat ja head inimest ei toida selle eest, et ma nii andekas olen.
Kuuuurijas aga kostus lõputu hala, et miks eesti riik oma kirjanikke ei toida, nagu tehakse teistes riikides. No toidab küll, äsja sai 5 kirjanikku prisked loomingustipendiumid, sealhulgas kõikjal meedias samuti upitatav Kristiina Ehin, ja tore, et inimesed raha said, aga meie riik ei ole nii rikas, et seda palka saaks iga loominguline inimene. Meie rahvas on andekas, võib-olla iga teine on lausa talent, aga keegi peab ju ka muud tööd tegema: ravima, vedama, toitma, kaitsma, päästma, kütma jne. Mõnel kirjanikul on aga nõukogudeaegne ettekujutus sellest, kuidas peaksid asjad käima, ehk „üks labidaga, üheksa lusikaga“. Eesti riigil on niigi ülalpeetavaid sadu tuhandeid, sest Tallinn on täis ehitatud kolossaalseid büroohooneid, kus istuvad kümned tuhanded inimesed, kes vahendavad, lahendavad, mudivad, suhtekorraldavad, arendavad, evivad – ja tahavad sealjuures süüa. Iga päev!
Nii läkski Pauts keskerakonda tööle nõunikuna, sest sealt tuli nii palk kui tervisekindlustus. Ja tänutäheks kirjutas 24. oktoobril ERRis kirgliku loo, kus andis pasunasse keskerakonna põhikonkurentidele, eriti aga EKREle, keda kostitas sõnadega „deemonid“, „vastikumaid nähtusi“, „võikalt küüniline“, „must hallitusseen“, „tülpinud inimesed“, „ususekt“, „lahmides räuskav seltskond“, „hävingut külvav seentõbi“ jne. See monoloog oli nii brutaalne ja meditsiiniline, et pidin guugeldama teada saamaks, kuivõrd aktuaalsed on kõik need hallutsinogeenseene sümptomid autori enda jaoks. Sain teada, et on vägagi aktuaalsed. Ta ise sellest on korduvalt kirjutanud.
Ja nüüd kohe, kui sellesse hämarasse maailma heitis oma pika pilgu Kanal 2, ilmus ERRis Katrin Pautsi „vol.2“, kus algaja poliitik tunnistab, et teda „tabas närvivapustus“, „peas puhkes kakofoonia“, „võivad mõistuse ära viia“, „olen praegu närvivapustuse selles faasis“ jne, kusjuures verivärske keskerakonna nõunik räägib kogu aeg mingist „värskest verest“, ja nii hullus kontekstis hakkab tunduma, et üldsegi mitte ülekantud tähenduses.
Mõned skeptikud on väitnud, et eriti viimasel ajal on Riigikogu tõeline hullumaja. See on muidugi liialdus, seda enam et paberitega hulle seal pole seni täheldatud.
Paistab, et keskerakond tahab seda viga oma kandidaatide Pautsi ja Toomi abil parandada ja pärast märtsivalimisi muuta meie parlamendi juba sertifitseeritud hullumajaks.
Ivan Makarov