15.10.2016
Varvara
Uued Uudised said lugejakirja, mille autor Peeter Kask, vabatahtlike uurimisgrupi liige, pöörab tähelepanu selle rahva seas palju pahameelt ja poleemikat tekitanud mõrva puuduliku uurimise kahtlastele detailidele. Loost selgub, et momendid selles mõrvamüsteeriumis on endiselt lahendamata ja tegelik mõrvar võib meie hulgas vabalt ringi käia. Esmalt tuletame lugejatele meelde selle aastatetaguse mõrva uurimise olulisi ja vaieldavaid momente, millest oli juttu 4. aprilli 2016 Uutes Uudistes
9-aastane Varvara jäi Narvas kadunuks 2012. aasta 18. märtsil ning tema surnukeha leiti viis päeva hiljem tüdruku kodu lähedalt tühermaalt lumega kaetuna. Uurimise käigus kogutud tõendite kohaselt oli ohver leidmiskohta toodud surnuna ning arvatavalt suri ta kadumise päeva õhtul. Lapse surma põhjuseks oli kägistamine ning tema suhtes oli eelnevalt toime pandud ka seksuaalkuritegu. Lisaks kägistamisjälgedele kaelal ei olnud tema kehal muid vägivallatunnuseid.
Ekspertide tööd ohvri leidmiskohalt kogutud tõenditega raskendas sadanud lumi ja sellele järgnenud sula. Samuti ei saa ekspertide hinnangul välistada, et ohvrit oli eelnevalt pestud. Siiski tuvastasid eksperdid ohvri kehalt võetud proovidest meessugukromosoomi DNA-profiili, mis jäi pikaks ajaks uurimise peamiseks juhtlõngaks. Teise tähtsa töösuunana otsis politsei kohta, kus kuritegu võidi toime panna, kuid see on tänaseni leidmata.
Nelja aasta jooksul on võrreldud 2855 mehe DNA proove, mille seast tehti kindlaks kokku 11 inimest, kellel on ohvrilt leitud meessugukromosoomi DNA-profiil. Ekspertide töö tulemusel sai politsei teada ühte perekonda kuuluvast kahest mehest, kelle mitokondriaalne ja meessugukromosoomi DNA kattuvad sellega, mis saadi ohvrilt ja tema leidmiskohalt kogutud DNA proovidest.
Politsei tuvastas, et kahest mehest ühel ei olnud võimalik seda kuritegu toime panna ning jätkas teise mehe seotuse kontrollimist. Mehelt oli DNA proov võetud 2014. aasta veebruaris.
Proovi võtmisest kolm päeva hiljem oli mees teadlikult võtnud narkoüledoosi ühes Tallinna kortermajas ja surnud. Mehe surma tõttu polnud võimalik taastada ega täiendavalt uurida, mida ta 18. märtsil tegi ega koguda andmeid, mis seostaksid teda lapse kadumise ja tapmisega. Samuti ei ole praegusel hetkel täiendavalt võimalik töödelda lapse leidmiskohalt ja ohvrilt võetud proove, et tuvastada unikaalne DNA profiil, mis oleks piisav tõend mehe seostamiseks Varvara surmaga. Seetõttu lõpetati lapse surma uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus, kuid teaduse arenedes või täiendava info lisandumisel on võimalik uurimist uuesti alustada.
Toome lugejakirja alljärgnevalt täies mahus ära (kuna kirja autor kardab prokuratuuri ja siseministeeriumi poolt võimalikku tagakiusamist, siis on nimi tema palvel muudetud)
Peeter Kask: Leidkem Varvara mõrvarid!
Ajaline nihe – Varvara jäi kadunuks 18.märtsil, surmakuupäevaks on aga märgitud 23. märts mil ta surnukeha leiti -, viitab sellele Varja röövinud pedofiil oleks võidud kohe samal päeval tabada ning tüdruk oleks jäänud ellu. Seda aga vaid juhul, kui oleks olnud töökorras politsei videovalve. Nii see aga polnud ning seda just tänu politsei ja prokuratuuri saamatule tööle. Täiesti arusaadavalt alustas prokuratuur koheselt peale tüdruku kadumist uurimist politsei videosalvestuste läbivaatamisega. Politsei tungival nõudmisel 2001 aastal kulutas Narva linn päris kallile ja kaasaegsele videovalvele paigaldamisele 7,5 milj krooni. Endine Narva prefekt Artur Pärnoja vandus, et tolla oli see kõige targem süsteem, lausa „ajudega“, ning võimeline identifitseerima isegi läbisõitvate autode numbreid. Tema väidete kohaselt süsteem töötas kindlasti tema lahkumiseni ametipostilt. Kuid Varja kadumine näitab hoopis midagi muud. Peale seda, kui selgus, et videokaamerad ei töötanud, tegi linna vastav amet video jälgimise süsteemi ekspertiisi. Selgus, et möödunud 11 aasta jooksul pole videovalve päevagi täisväärtuslikult töötanud. Tellimus oli vormistatud nn oma inimestele. Garantiihooldust poldud esimese viie aasta jooksul kordagi läbi viidud. Jooksvat hooldust ning kaasajastamist samuti kunagi tehtud. Kuigi lepingu tingimustes oli see ette nähtud ja kõige eest ka makstud. Selgus, et kaasaegsete asemel, millest luuuletas Pärnoja, olid oluliselt viletsamad ja odavamad kaamerad, mis polnud tegelikult suutelised auto numbreid eristama. Seega oli rikutud üks lepingu peamisi tingimusi.
Nüüd sattus politsei juhtkond paanikasse: võimalus mõrtsukas leida võrdus nulliga! Mitte sellepärast, et kurjategija olnuks nii kaval, vaid sellepärast, et polnud enam kvalifitseerituid uurijaid. Kõik profid olid ammu vallandatud. Alustades Rein Laidist, kõrgema taseme profist, kelle asemele Pihl pani ametisse Pärnoja. Polnu enam lihtsalt uurijaid. Saades aru, et politseil on vähe võimalusi (vallandatud proffide puudumisel) leida tõelist mõrtsukat, kuulutati, et kurjategija võis tulla arvatavasti Venemaalt ja sinna tagasi pöörduda. Eesti politsei pöörduski Venemaa politsei poole.
13.03.2014 Delfis tõstatati uuesti küsimus: Miks pole leitud Varja mõrtsukat? Prokuror Anneli Pärt jäi vastuse võlgu. Edasi konstateeritakse vaid, et Varvara laip toodi tühermaale, mis oli üsna lähedal tüdruku elukohale. Miks prokurör ütles, toodi kohale, mitte ei täpsustanud, et toodi kohale autoga? Kas laip toodi kohale seljas läbi terve linna? Või tahab prokurör öelda, et autot kurjategijal polnud? Nüüd on aeg meelde tuletada ühte poissi. Alguses oli poiss, kes mängis Varjaga. Teise versiooni järgi poiss ei mänginud, vaid tuli treeningult. Kõigepealt poiss väidab, et nägi kuidas Varja viiakse ära tumedas autos. Korduval küsitlusel ütleb poiss oma esmastest ütlustest lahti, s.t. et mingit autot pole olnud. Aga kas too poiss üldse tegelikult olemas oli?
Neli aastat hiljem on Varja kaust „edukalt“ suletud. Nagu teame määriti lapse tapmine kaela kodutule hulgusele ehk vene žargoonis „bomžile“, kes oli lisaks veel narkomaan. Nüüdseks surnud narkomaanile. Kuid selline asi paistab üsnagi fabritseeritud olevat!
Esiteks polnud surnud narkar sugugi sarnane kunagi koostatud fotoroboti pildiga, millel pole sootuks noor inimene, vaid hoopis kiilakas ja tunduvalt vanem mees, kes sõidab džiibiga. Mees, kes meelitab väikeseid tüdrukuid autosse. Teiseks suri too narkomaan enne kui temaga jõuti üldse mingeid menetlustoiminguid teha peale DNA proovi võtmist.
Siseminister Pevkur kiitis taevani kõiki Varvara asjas kaastööd teinud ametnike. Paraku olnud võimalik kommenteerida tema postitust, vastasel juhul oleks ta teada saanud mida rahvas temast ja antud juurdlusest arvab. Ministril on ilmselt skleroos, kuid meie mäletame ikka, et Varja laibalt leiti kahe inimese DNAd! Kes ja kus on see teine inimene? Miks suletakse kriminaaltoimik lapse röövi ja tapmise puhul, mille uurime ei ole lõpetatud ja mis viitab, et selle võib olla toime pannud grupp? Ajalehes „Põhjarannik“ oli info, et keegi Vahur Puulem rääkis Aleksandri nimelisest mehest, kes ilmus kohale töö kuulutuse peale: „2012 aastal jaanipäeval jõi Aleksander ennast päris purju ja hakkas nutma, nimetades Varvara nime ning temalt vabandust paluma, korrates, et tema seda teha ei tahtnud, aga tal polnud valikut. Vahur teatas asjast politseisse, kus lubati, et temaga võetakse ühendust. Ühendust aga ei võetud. Vahur helistas teinegi kord, kuid talle öeldi, et lõpetagu need rumalused, muidu võetakse ta vahi alla. Mis toimus? Kas politsei varjab midagi? Võib-olla oli just selle Aleksandri DNA Varja kehal? Äkki oli just temal Varvaraga mingi seos?
Üks seitsmest vabatahtlike Varja otsimise grupi juhtidest Svetlana Judina, kes on 10 aastat
tegelenud narkomanide probleemidega ütles välja oma arvamuse :„ Prokuratuuri poolt esitatud kahtlusaluse tüüp ei vasta tegelikule mõrtsuka profiilile. Narkosõltlasel on vaid üks eesmärk- saada kätte uus doos. Ta võib varastada, võib ka tappa, kuid teeb seda vaid eesmärgiga saada vahendeid narkootikumi ostmiseks. Neil on madal libiido ja nende käitumist mõjutab vaid soov saada narkojoovet. Samuti pole narkosõltlane suuteline tegutsema organiseeritult, kuid kõik see mis juhtus Varvara Ivanovaga oli tehtud külma arvestusega.“