Vasakäärmuslane Krister Paris on opositsiooni peale kuri: et see poliittehnoloogia teil kurku kinni jääks

Eesti Päevalehe erikorrespondendi Krister Parise puhul ei ole enam mõtet teda äärmuslaseks nimetades ennast halvasti tunda – tema jutt on juba täielik ekstremisti oma.

Paris alustab nagu prohvetlikult Nõukogude hümni parafraseerimisega ning jõuab kohe tõdemuseni, et “mistahes revolutsioonid /…/ manduvad iseenda piiratusesse.” Seega tunnistab mees ennast revolutsionäärina, kes ootab uusi revolutsioone.

“Ühel hetkel muutub oluliseks mistahes vahenditega saavutatu hoidmine” – pange tähele sõnu “mistahes vahenditega”!” Lõpuks vedeleb võim jälle tänaval…” – ju vist oodatakse bolševikke seda üles korjama.

Järgnevalt sõimab Paris opositsiooni, kes “keeldudes andmast toetust rahvaalgatusele, käituvad etableerunud poliitikutena” ning toob mängu pimeduse ja valguse – revolutsionäärina näeb ta ennast “valgusena”. “Inimesed vajavad lootust, visiooni,” näitab, et Paris tunneb ennast “progressiivse inimkonna” juhina – bolševism on erikorrespondendi täiesti segi keeranud.

Paris juhib tähelepanu sellele, et radikaalsed parteid on Euroopas suutnud juba võimu võtta ja leiab, et kooseluseadus on juba iganenud, vaja olevat seadustada sooneutraalne abielu, küsimus olevat kaugelt laiem homoabieludest. Keda siis veel kokku panna? Vendi-õdesid?

Paris usub, et “kaalutlev poliittehnoloogia on sotsidele ja reformaritele juba kurku kinni jäänud ning uue poliitika tegijad lähevad neist tagasi vaatamata mööda.” “Uued” on ilmselt Smolnõi peale minemas.

Kogu see jutt on tõesti hirmutav – bolševikud on tagasi ja Krister Paris annab edasi nende revolutsioonisõnumit. Aga uus Oktoobrirevolutsioon ei lähe läbi, selles võib komissar Paris kindel olla.