Vasakliberaalid teevad maailmarevolutsiooni, sest ise nad tagajärgi kinni maksta ei kavatse

Kui jälgida sõnavõtte meedias, siis tundub, et paljude inimlike probleemide lahendamise eest võitlevad ainult vasakpoolsed või liberaalid – aga see on suur vale, miski ei saa tõest kaugemal olla.

Poliitilised analüütikud on ammugi juhtinud tähelepanu sellele, kuidas eelnimetatud padupunane, mürkroheline ja pseudoliberaalne kamp on endale haaranud monopoli inimlikkuse, armastuse, seksuaalsuse ja palju muu inimestele südamelähedase üle, esindades nii pagulasi, naisi, LGBT-d kui ka igasuguseid muid vähemusi – aga tegelikkuses nad ei hooli neist, nood on ainult tööriist totalitaarse võimu juurde pääsemiseks. Stalinism, maoism, Pol Pothi režiim – kõik need massimõrvadeni viinud ideoloogiad on vasakpoolsed, ja isegi Hitleri kuritegude taga on natsionaalsotsialism. (Toimetuse rõhutus).

Miks ei võta neid jutupunkte üle konservatiivsed parempoolsed ja traditsionalistid? Esiteks on paljud asjad vastuolus konservatiivse hoiakuga, ja teiseks – nad on ausad, ning see takistab võitlemast võitlusi, mis kuhugi ei vii.

Vasakpoolsed ideoloogiad lähtuvad enamasti riigi suurest rollist ja sotsiaalsest õiglusest, seega on neil alati võimalik välja pakkuda lahendusi, mis kõlavad õiglaselt, kuid mida nad ise kinni ei maksa. Konservatiivsed parempoolsed on kinni kapitalistlikus turumajanduses ja traditsioonilises demokraatias ning teavad, et kõik maksab ja kusagil peab olema ka kinnimaksja.

Kui arenenud maailma tabab rändekriis, teatavad vasakliberaalid, et kõik tuleb vastu võtta, ruumi on küll ja ühiskond peab rändlejatega jagama oma jõukust. Kui neilt küsida, kes selle kinni maksab, vastavad nad – riik, ühiskond, meie kõik, head inimesed, progressiivne ühiskond. Täpsemalt siis mitte keegi. Ja tagajärg on näha sotsialistlikus Rootsis – migrantide piirkonnad on majanduslikult ja sotsiaalselt maha käinud. Aga kuidas, miks siis “meie kõik” pole neile piisavalt raha andnud?

Paremkonservatiivsed majandusinimesed otsiksid kohe üles need kohad, kust pagulaste toetamiseks saadavad rahad peavad tulema – olemasolevad ressursid, laenud, maksude tõstmine, sotsiaalsete kulude suurendamine muu arvelt ja nii edasi. Kui nad näevad, kuidas ühiskonnal tuleb hakata raha lugema ja püksirihma pingutama, siis ei lähe nad kindlasti vasakliberaalide kombel välja loosungiga “Welcome, refugees!” Seda teevad inimesed, kes pärast meeleavaldust oma mugavasse koju lähevad ja pagulased järgmise miitinguni unustavad.

Kõik Lääne vasakliberaalid karjuvad soolisest võrdsusest (mis tavaliselt ulatub vaid juhtimissfääridesse) majanduses ja poliitikas – olgu triibulised nimekirjad olla. Juba pannakse nendesse nimekirjadesse ka seksuaalseid, rassilisi, usulisi, rahvuslikke ja muid vähemusi, mis tähendab, et identiteet on olulisem kogemustest, haridusest ja oskustest.

Õige majandusinimene ütleks selle peale: “Teil on olemas haritud ja kogemustega naised – saatke nad minu juurde! Ei ole? Aga keda ma siis olulisi otsuseid tegevasse juhatusse panen? Inimesed, kes on õigest soost, aga ebakompetentsed? Tahate firma põhja lasta või? Tänan, aga ei!”

Eriti rängalt mõjub neomarksismist mõjutatud tegelaste laastamistöö kliimavõitluses. Maa, looduse ja keskkonna nimel ollakse valmis kohe majandustegevuse eri harusid koomale tõmbama või sootuks kinni panema – oleks nagu ilus võitlus, aga jällegi, kes kõik kinni maksab ja massivaesumise ära hoiab? Ikka meie koos, kogu progressiivne inimkond! Aga kes konkreetselt maksab Ida-Virumaa tööta jäänud kaevurile pärast kaevanduse sulgemist? Ikka meie kõik, progressiivne inimkond. Ilmselt Euroopa Liidu toetusmeetme kaudu, mis on meie taskutest korjatud. Keegi isegi ei võrdle taastuvenergia hindu tänase tarbimisega ega mõtle, kui kiindunud on kogu see vasakliberaalne rahvas oma nutiseadmetesse.

Konservatiivsed parempoolsed ei lähe kogu selle “püha sõjaga” kaasa, sest nad näevad, kes seda hullust kinni hakkab maksma – see on ennast “kliimarooskav” Lääne ühiskond, kes maailma päästmise tuhinas ei näe Hiina uusi söeelektrijaamu ja Euroopa Liidu-USA kaduvat konkurentsivõimet, mis viib vaesusesse meid, mitte neid, kes kogu hüsteeriast kõrvale jäävad.

Nii on ka Eestis välja kujunenud olukord, kus Zuzu Izmailova, Yoko Alender, Kaja ja Kristina Kallased, Kersti Kaljulaid ning muu vasakliberaalne seltskond kutsuvad üles ideoloogilisele, kliima-alasele, seksuaalsele, sallivale, sooneutraalsele ja muule taolise taustaga maailmarevolutsioonile, mis peab senise maailma purustama ja uue looma. Ja inimesed lähevad kaasa, sest see kõik on nii õilis ja ilus, tehtav Maa, kliima, inimlikkuse ja armastuse nimel. Keegi ei taha märgata tuttavaid nagaane ega tšekistide nahkjopesid, kuigi “vaenukõneseadus” annab selge vihje – kõige maade proletaarlase, ühinege, või me tulistame!

Ja kuskil istuvad “vastikud, ebainimlikud ja hoolimatud” konservatiivid-traditsionalistid, kes üritavad kokku arvata, kui palju see “maailmarevolutsioon” meie rahakotile ja turvalisusele maksma läheb.

Nii et enne kui minna kaasa neomarksismist lõhnavate kampaaniatega, tasub mõelda, mis on selle hind ja kes on maksja. Kui üleskutsete tegija seda pole, vaid maksab ja vastutab kaheksamiljardiline inimkond, siis olete kindlasti sattunud vasakpoolse revolutsionääri otsa. Koos temaga jõuab ainult Gulagi.

Olgu see KGB, LGBT, BLM, NLKP või EK, kõike juhib isake Karl Marx.