Euronewsis on viimastel päevadel olnud palju juttu komisjoni etteotsa asuva Ursula von der Leyeni ettepanekust eraldada üks komissari koht Euroopa eluviisi kaitsega tegelevale esindajale.
Komissarikandidaat austerlane Johannes Hahn, kes uues koosseisuses asub koordineerima EL-i naabruspoliitikat ja laienemiskõnelusi, kinnitas Euronewsi poliitilisele toimetajale Darren McCaffernyle, et selline Euroopa väärtustega tegeleva komissari koht tuleb kindlasti luua.
Praegugi eurokomisjonis regionaalpoliitikaga tegelenud Hahn kinnitas, et „tuleb edendada euroopalikku eluviisi“. Komissari koht sisaldab vastutust rändepoliitika, julgeoleku, tööhõive ja koolituse teemaväljas.
Ajakirjanik juhtis tähelepanu, et sisserände ja euroopaliku eluviisi kaitsmise ühendajaid liigitatakse automaatselt äärmusparempoolsete hulka. Hahnil oli teistsugune arusaam: „Minu meelest võime olla uhked, me peaksime olema uhked ja me peaksime olema oma euroopaliku eluviisi osas enesekindlamad.“
Diskussiooniga ühines ka lahkuv Euroopa komisjoni president Jean-Claud Juncker, kes ütles Euronewsile: “Mulle ei meeldi mõte, et euroopalik eluviis seisab rände vastu. Kaugelt tulnud inimeste aktsepteerimine on osa euroopalikust eluviisist,”sõnas ta ja lisas, et komissari portfell peaks olema täpsem.
Hahn vaidles vastu, et rändepoliitika ja sellega toimetulek on vaid üks osa tegevusvaldkonnast. „Olgem ausad, pakkudes varjupaika, omades korrektset õigusriigi põhimõttel põhinevat hindamismenetlust, see on ka osa meie euroopalikust eluviisist. Meil on õigusriik. Meil on standardid, millele inimesed saavad tugineda.“
Selle mõttevahetuse taustal aimub näiteks asepresident Frans Timmermansi korduvalt väljendatud soov siirduda rahvusriikide kesksest Euroopa Liidust mingi föderalistliku ühenduse suunas, milles rahvustele jääb vaid etnograafiline roll ning kontrollimatu sisseränne mujalt maailmast kujuneb reegliks, mitte erandiks.
Selline mõtteviis toob paratamatult meelde Helvi Jürissoni kuulsa luuletuse „Mägra maja“ aastast 1970, mille tõttu „Pioneeri“ tiraaž tollal ära korjati. Tsiteerime pisut.
„Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis,
ukse taga seisid kährikkoerad troppis.
Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.
Vaatasid siis ringi: korter pole paha!
—
Aga mägrapapi kõndis kohtuvahet,
lootuses et kohus nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,
kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.“
See meenutab üsna täpselt praegust Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide olukorda, kust rändelained on sõdade eel ja järel juba korduvalt üle käinud. Ning tundub, et Helvi Jürissoni „halli karu“ asemel peaks täna kohtusaksana rääkima pigem Brüsseli Manneken Pis`ist ehk „Pissivast poisist“.
UU