Vasakliberaalide valitsetav Eesti riik kaitseb naisi vägistajate eest vaid sõnades, tegudes aga…

Esmaspäeval vastas justiitsminister Liisa Pakosta arupärimisele Tabasalu Pihlakodu vägistamisskandaali kohta ja nagu arvata võiski, üritas ta seda ikka ja jälle vaiba alla pühkida – on ju mitmed masendavad hooldekodud reformierakondlaste omanduses. Ja oma erakonnale ja ideoloogiale tõmbas minister küll vee peale. Ega ka teine samasugusele arupärimisele vastanud minister Karmen Joller midagi paremat öelnud,

Naiste vägistamine on üks võikamaid kuritegusid ja selles osas ei saa olla arvamust, nagu on Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröril Arika Lepal, kes kinnitas Ekspressile, et „Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.“ Justiitsminister Pakosta ütleb otse Riigikogu ees, et tema ei saa sekkuda ja see kõlab üsnagi vägivalda soodustavalt.

On uskumatu, et sellised prokurör ja minister veel ametis on, aga eks see räägib ühiskonna moraalsest palgest üldse. Kuidas saab veel rääkida naistevastase vägivalla lõpetamisest, kui sellised sõnad on välja öeldud? Kujutagem vaid pilti, kui kohtu all on vägistaja, kes räägib, et ohver “ise tahtis” ning tema advokaat kasutab juriidilise materjalina õigustuseks ühe vanemprokuröri sõnu „Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.“ Ja mida tunnevad kümned vägivalla all kannatanud naised neid sõnu Eesti Ekspressist lugedes?

Siit koorub välja julm tõde – praegu võimul olevad erakonnad ei hooli tegelikult naistest karvavõrdki. Jah, nende ideoloogia väidab vastupidist ja uusmarksistidest sotsidel on see lausa paigas, et proletariaadi asemel kaitsevad nad nüüd naisi, seksuaalvähemusi ja illegaalseid immigrante, aga ega nad seetõttu nii veel ei käitu.

Nad toovad sisse migrante, kelle kultuuriruumis on naised allasurutud seisundis ning need mehed vägivallatsevad nüüd Euroopas, kus nende kaasatoodud naised käivad endiselt pealaest jalatallani kaetuna. Harju maakohtus oli alles süüpingis üks vasakliberaalide kaitsealune, aafriklane, kelle üheks vägistamisohvriks oli… alkoholijoobes lesbi.

Sõnades räägivad võimuerakondade poliitikud tõesti jutte naiste kaitsmisest vägivalla eest, aga reaalses elus vajub tõeline kaitse kohe ära, sest südametute südame- ja pihlakodude taga on võimuparteide endi toiduahel ning siis on ka endine võrdsusvolinik vägistajate poolel, kasvõi oma vingerdamisega.

25. novembril on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. Kuidas lähevad tänased võimupoliitikud (kui nad sellel päeval veel võimul on) naiste ette? Kas nad räägivad Arika Lepa sõnadega: “Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju”?

Nüüd üritatakse luua vägistamisvastast seadust, kus ei piisa enam “ei”-st, vaid tuleb öelda “jah”. Sellesama seaduse loojad ja läbisurujad aga ei toeta neid, kes ei suuda isegi mitte “ei” öelda…

Viimastel aastatel on paljud riigid lahkunud väidetavalt naistevastase vägivalla ennetamisele mõeldud Istanbuli konventsioonist. Nad ei ole lahkunud sugugi mitte naistevihkajalikkusest, vaid seetõttu, et konventsiooni sõnastus paneb nüüd süü vägivalla eest traditsioonilisele peremudelile ning teiseks, sinna on ohtralt sisse kirjutatud “uusväärtusi” ehk homode, kvääride, soovahetajate ja sootute kaitset. Algselt naistele mõeldud ettevõtmine pole enam keskendunud naistele ja see on neomarksismist nakatunud liberalismi süü.

Naiste turvalisus peitub siiski ennekõike traditsioonilises peres, pereväärtustest ja naiselikkusest hoolivas ühiskonnas ning seda toetavas riigis. Eesti seda kahjuks enam pole, tema poliitika on pere-, naiste- ja lastevaenulik. Kõlavad sõnad ei suuda enam moraalset mandumist varjata.

Uued Uudised

Samal teemal Evelin Poolamets Pihlakodu teemal: “Mis veel peab juhtuma, et see riik peaks vägistamist tõsiseks kuriteoks?”