Vasakliberaalne seltskond kisub omavahel riidu

Eesti 200-nimeline poliitjõuk on ilmselgelt globalismimeelne ja vasakliberaalne, sealhulgas nende pseudopõllumajandusminister Hendrik Johannes Terras – aga ometigi kisuvad nad teiste omasugustega riidu. Jutt käib nn loomakaitsjatest, kes on sama maailmavaate üks rakuke.

BNS – Eestimaa Loomakaitse Liit kritiseerib regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase otsuseid ja seisukohti, mis puudutavad nii metssigade kasutamist jahikoerte treeningul kui ka uut veterinaarseadust.

Selgituseks – loomade kaitsmine on väga üllas tegu, kuid kahjuks on selle üle võtnud elukutselised marksistlikud revolutsionäärid, peamiselt noored naised. Nende “loomakaitse” on destruktiivne – võetakse ette algul üks loomakasvatusharu, ruineeritakse see oma meeleavalduste ja nõuetega (liberaalne ühiskond ei vaagi kunagi nende “võitluste” tagajärgi majandusele) ning siis võetakse ette järgmine.

Näib, et tegu on organiseeritud katsega hävitada põllumajandus. Nii on näiteks munatootjad juba leppinud kokku, et lõpetavad puurikanade pidamise, aga nad vajavad muutusteks aega, loomakaitsjad aga nõuavad – nüüd ja kohe. Sellega hävitatakse paljude inimeste elutöö, andmata võimalust kohandumiseks. Algul olid kaitstavad karusloomad, nüüd puurikanad ja metssead, ja nii see edasi läheb.

See võitlus on destruktiivne. Meenub üks positiivne näide loomakaitsest – see, kuidas Triinu Priks ja veel paljud noored naised hakkasid võitlema kodutute koerte ja kasside hukkamiste vastu riiklikes varjupaikades. Nad lõid Varjupaikade MTÜ ja võtsid kodutute loomade eest hoolitsemise sõna otseses mõttes oma kätesse. See oli tõeline kangelastegu, mitte praegune “loomuste” ja “nähtamatute” laastamistöö.

Miks tänased “loomakaitsjad” usaldust ei ärata? Sest need on noored naised, kes võtavad idee ette ja lähevad siis üle laipade, elades samas ise mugavutsoonis. Ehk linnatüdrukud võitlevad toimiva põllumajanduse vastu. Teiseks – kõik need “võitlejad” on ühed ja samad ideoloogilised näod, kellest paljusid võib lisaks loomakaitsele näha kliimavõitluses, esinemas abortide kaitseks, räuskamas marufeministide miitingul, marssimas “geipraidil”… nad on elukutselised revolutsionäärid, kellele puurikana on ainult relv kellegi vastu võitlemiseks.

Kogu loo teeb naljakaks see, et Hendrik Johannes Terras on ideoloogiliselt neile “oma” ehk siis maailmavaateliselt sõditakse ühise asja, marksistliku tuleviku heaks. Minister on põllumajanduses tohman, loomakaitsjad on revolutsionäärid – nii suusad risti lähevadki.

Selliseid vastuolusid on pseudoliberaalses leeris veelgi – näiteks feministid versus LGBT transnaiste osalemises naistespordis.

Uued Uudised

Alljärgnev pilt näitab noorte vasakliberaalsete naiste võitluse tagapõhja: päeval protesteeritakse kapitalismi vastu, kodus nauditakse tarbimisühiskonda. Sama on loomakaitsjate ja teiste revolutsiooniliste gruppidega.