20.08.2023
Tüüpiline naisõiguslane karjub palju teiste peale.
Mõne aja eest oli sotsiaalmeedias arutlusel nn vaenuliku hõimu naiste vägistamise sündroom, mis kaasaega tooduna tähendab, et radikaalne naisõiguslus ei kaitse neid naisi, kes ei lähe kaasa nende ideoloogiaga ja veelgi enam, ta hävitab ise või lubab teistel hävitada need naised, kes nendega ei nõustu.
Eestis pole veel jahtunud nn Pere Sihtkapitali juhtum, kus paljud karjäärinaispoliitikud võtsid sõna (näiteks Maris Lauri, Karmen Joller, Kaja Kallas jpt), esinedes kõigi naiste nimel ja oiates, et kuidas nüüd ometigi tehti naistele liiga ja neid häbistati kummaliste küsimustega.
Võib-olla tõesti tehti liiga. Aga samas on palju ka neid naisi, kes seda ei leia. Kes arvavadki, et sellised uuringud on vajalikud, võib-olla ainult parema sõnastusega. Nende hääl ei kõla nii valjult, kui raevunud fuuriate oma, keda ennast see ei puudutagi, kes ei tahagi lapsi, küll aga tahavad ühiskondlikku positsiooni ja õigust kasutada aborti “tööõnnetuse” korral ning olla seejuures otsustaja kõige ja kõigi üle.
Võib olla suhteliselt kindel, et neid naisi, kes praegu häält tõstavad, see “skandaal” ei puudutagi, aga nad esinevad kõigi teiste naiste nimel. Samas on palju eesti naisi, kes tahavad sünnitada, kes tahavad palju lapsi ja kes tahavad meest enda kõrvale ning keda karjäärivõimalus külmaks jätab, peaasi, et nende pere sissetulek oleks piisav normaalseks eluks. Neilt kooris Kaja Kallas just raha vähemaks.
Naiste poliitilises maailmas valitsevad praegu LGBT, radikaalfeministid, karjäärinaised ja paljud teised ideoloogilised aktivistid, kes määravad ära naiste sõnumi. Aga see ei ole kõigi naiste sõnum, väga palju on neid, kes peavad endiselt õigeks traditsioonilist peremudelit, ainult et nende hääl ei kostu igapäevatöö ja laste kõrvalt ning feministide röökimise taustal välja. Kuid nad ei taha, et neid esindaks need, kes on valinud lastetu ja peretu elutee.
Võib-olla ei kostu nende hääl ka seetõttu, et naised ei taha oma radikaalfeministlike suguõdede raevuka rünnaku ohvriks langeda. Sest need, kes ei lähe peavoolupoliitikaga kaasa, need hävitatakse ja seda ka naisõigusluses, kusjuures mitte “toksiliselt maskuliinsete” meeste, vaid fuurialike naiskomissaride poolt.
Marksistlikus naisõigusluses ei kaitsta ideoloogiliselt “võõraid” naisi, vaid nemadki kuuluvad elimineerimisele. See ongi see “teise suguharu naiste” sündroom, kus naised ei kaitse võõraid naisi, vaid pigem utsitavad takka omi mehi, et nood vägistaksid neid teisi.
Ka kõnealuses Pere Sihtkapitali saagas on üks naissihtmärk, eksminister Riina Solman, kelle kogu see “naiste õiguste eest võitlejate” kamp viskaks hea meelega lõvide ette. Naisi kaitsakse ainult siis, kui need jagavad samu seisukohti, mis “kaitsjad”.
Maailmas võtavad kümned tuhanded naised osa Elu Marssidest ja radikaalne feminism ei vaata kedagi neist “omana”, pigem vaenlastena.
Uued Uudised