30.09.2019
Linnakeskkond, mis sünnitab poliitaktiviste, on keskkonna osas suhteliselt ebasõbralik. Pilt on illustratiivne.
„Keskkonnakaitsjad“ lepivad täiesti teadlikult keskkonnast tuleneva kindla ja vältimatu tervisekahjustusega linnaelus sisalduvate mugavuste nimel, kirjutab Uute Uudiste kaasautor Priit Tali.
„Tegelikult ei muretse mitte keegi otseselt keskkonna pärast, pigem pabistatakse selle üle, mida keskkonna reostamine neile endile teeb ja kuidas mõjub. See on absoluutselt loomulik ja mõistetav. Ometi kätkeb siin üks kummaline vastuolu.
Mistahes reostuse mõju kahvatub selle kõrval, mida linnades elavad inimesed iga päev, iga sekund, endale sisse hingavad. Vaevalt on kedagi, kes kipuks vaidlustama väidet, et tööstusest ja transpordist saastatud linnaõhk on kordades, kümnetes kordades, sadades kordades kahjulikum ning ohtlikum, kui maaõhk põldude ja metsade vahel.
Tegelikkuses ei saagi rääkida, et üks on kahjulikum. Puhas maaõhk ei ole ju üldse kahjulik, linnaõhk vaieldamatult on. Ning linnas elades ei ole kuidagi võimalik seda ka „doseerida“. Hingame ju katkematult ning filtreerime oma kopsualveoolidega pidevalt kõikvõimalikku jälkust, mis sissehingatavas õhus olla võib.
Keegi vast ei tuleks selle peale, et auto sumbutitoru ots suhu kahmata ja sealt sügav sõõm kõpsu tõmmata. Kuid päeva jooksul, kümnete tuhandete sumbutitorude meelevallas viibides saame selle doosi ehk mitmekordseltki kätte.
Keskajal oli ütlus, et „linnaõhk teeb vabaks“. Tänapäeval võib seda täiesti adekvaatselt parafraseerida – „linnaõhk teeb haigeks“.
Ometi ei ole kusagil märgata „keskkonnatundlike“ noorte massilist väljarännet puhta õhuga maakohtadesse. Praktikas on just vastupidi. Miks see küll nii on?
Aga põhjus on ääretult lihtne ja inimlik. Täiesti teadlikult lepitakse keskkonnast tuleneva kindla ja vältimatu tervisekahjustusega linnaelus sisalduvate mugavuste nimel.
Arvatavasti ei ole tänaste haritud ja informeeritud noorte seas ühtegi, kes ei teaks ja ei mõistaks, et linnaõhk nende tervist rikub ja tõenäoliselt ka eluiga vähendab. Ja kes ei teaks, et selle vältimiseks on lihtne ning kergesti teostatav tee – mine maale!
Aga ei! Seda ei tehta. Sest maal ei ole hüpermarketeid, ei ole ööklubisid, ei ole kiiret internetti, ei ole kino, ei ole restorane, ei ole väga paljusid asju-nähtusi, mis saastatud linnas olemas on ja mida hirmsasti tahetakse.
Seega lepitakse täie teadmise juures saastatud keskkonnaga isikliku mugavuse ja naudingute nimel.
Aga mille vastu nad siis oma kliimaparaadidel protesteerivad? Kogu globaalne keskkonnareostus taandubki ju sellele samale – isiklikule mugavusele. Me tahame nii hirmsasti kõiki neid vahvaid vidinaid ja toredaid mõnusid, et oleme selle nimel valmis ohverdama oma puhta keskkonna, ehk oma tervise. Ning just sellel mõtteviisil terve see keskkonna hävitamine ju rajanebki.
Kui noored täiesti teadlikult pürgivad oma mugavuste nimel tervist kahjustavatesse linnadesse, siis peaks see mõtteviis ju neile igati ja isiklikult mõistetav olema. Miks siis selle vastu protesteerida? Paradoks?“